Toidutööstus - tootmise liider

Samuti võis näha esimesi märke tarbijaeelistuse kasvu näiteks kõrgema lihasisaldusega ja looduslike lisaainetega toodete puhul – varasemalt oli sarnaste toodete saatus ebapiisava ostuhuvi puudumisel kaupluse sortimendist kahjuks väljajäämine. Tarbijate teadlikkus kasvab ja seepärast on ka tootearenduse teravik suunatud järjest tervislikumate toodetele – lisaainete vähendamine ja looduslike lisaainete kasutamine, liigse soola-, suhkru ja rasvasisalduse vähendamine.

Ettevõtete kulutused teadus- ja arendustegevusele 2012. aastal vähenesid – 4,3%, jäädes kokkuvõttes 1,57 mln euro piiresse. Eelkõige vähenesid just ettevõtetesisesed kulutused. Head meelt teeb aga see, et ettevõtete välised kulutused teadus- ja arendustegevusele suurenesid. See annab märku, et tööstused peavad aina enam oluliseks koostööd teadlastega, pööramaks tähelepanu toiduainete tervislikkuse suurendamisele.

Tunnustust vääriv eksport

Arvestades, et iga riik kaitseb oma turgu ja propageerib eelkõige kohaliku toidu tarbimist, on toidutööstused oma 15%-lise osakaaluga kogu töötleva tööstuse ekspordist väga edukad olnud. Toiduainetööstus eksportis mullu 8% enam toodangut kui 2011. aastal. Kogutoodangust moodustas eksport 33%. Suurimad eksportijad olid piimatööstused ja kalatööstused. Nii on jätkuvalt tõusnud näiteks juustu eksport, mis annab tunnistust meie toodangu kõrgest kvaliteedist, õiglasest hinnast ja headest müügioskustest. Samuti kasvas nii õlle kui ka teiste lahjade alkohoolsete jookide müük välisturgudele. Kuna konkurentsisituatsioon on sel turul maailmas väga tihe, tähendab see tootjatele pidevat tööd nii tootearenduse kui ka efektiivsusega. Kuigi sageli müüakse meie tooteid hoopis teiste kaubamärkide all, on siinkohal ekspordis private label hea võimalus, sest oma kaubamärgi ülestöötamiseks puuduvad ettevõtetel rahalised võimalused.

Olulisim ekspordipartner on muidugi Euroopa Liidu koguturg – Soome, Läti, Leedu, Rootsi. Tõusid Saksamaa ja Taani osakaalud. Samas väga oluline partner on endiselt Venemaa. Kuigi ettevõtetel on tänu Venemaa WTOga liitumisele suured ootused selle turu suhtes – meie tooted on Venemaal endiselt kõrgelt hinnatud – on tegemist kaubanduspartneriga, kus ettearvamatud ja äkilised otsused võivad kaubavood hetkega seisata. Sel juhul ei loe ka head koostöösuhted ning toodetele kiirelt uute turgude leidmine pole tänases ülitihedas konkurentsis võimalik. Seetõttu püüavad ettevõtted riske hajutades leida ekspordipartnereid erinevatest sihtriikidest. Olulise suunana tasub välja tuua kiiresti arenevad turud, kus tarbijate hulk suur ja sellest väiksegi turuosa saavutamine tähendab Eesti ettevõttele märkimisväärset mahtu.

Tunnustamist väärib ettevõtete suutlikkus kasvatada eksporti ka ELi sise turule, mis asukohalt meile lähedal ja kus on maksujõulist ning teadlikku ja sarnaseid maitseid eelistavat tarbijaskonda piisavalt. Kuna aga sisetarbimine on muutunud oluliselt haavatavamaks juhul, kui eksport peaks langema, tähendaks ekspordi vähenemine või seiskumine ettevõtetele tõsiseid raskusi – suureneks töötus, väheneksid sissetulekud ning tarbijate ostujõud ja -võime väheneks taas. Kuigi sööma peab, tähendaks see tagasilööke tarbimise näol ka toiduainetööstustele.

Konkureerivad importtooted

Tihti osutub importtoodete puhul ostuargumendiks vaid hind ja piiratud sissetulekute juures peame ära unustama tarbijatena harjumuspärase maitse, värskuse, usaldusväärsuse ja tervislikkuse, mis on kodumaistele toiduainetele iseloomulikud omadused. Toiduaineid imporditakse Eestisse ligi 40 riigist. Suurimad importtoodete müüjad Eestisse on Läti, Soome, Leedu, Holland, Saksamaa ja Poola. Konkureerida importtoodetega riikidest, kus toetused põllumajandustootjatele on kordi suuremad (näiteks Saksamaaga 2,6 korda, Soomega 6 korda), ei ole Eesti tootjatel kerge ja siin saabki loota vaid teadlikule kohaliku toidueelistusele – kohapeal valminud toiduaine on alati värskem kui sissetoodu.