Ameerikas: Rapsi tasub kasvatada

Viimase paarikümne aasta suurim muutus Eesti põldude kultuuride struktuuris oligi seotud rapsi kasvupinna laienemisega 90 tuhande hektari piiresse. Sellele tasemele on see jäänud püsima või isegi veidi vähenenud. Samas rapsi keskmine saagikus on olnud väga madal - sõltuvalt aastast 1 kuni 2 t/ha vahel, mis on olnud napilt tasuvuse piiril. Saagikus ja kogutoodang on hakanud kasvama viimastel aastatel samas tempos talirapsi osatähtsuse suurenemisega. Eelmise aasta kogutoodang oli juba 160 000 tonni, millest 140 000 tonni töödeldakse ringi Scanola Baltic'u õlitehases.

Talirapsi areng. Kuigi talirapsi on Eestis katseliselt püütud kasvatada juba mitukümmend aastat, siis tootmisesse hakkas see juurduma alates kahetuhandena alguses. Esimesed kogemused saadi lõunapoolsetest maadest Lätist - Leedust. Seal hakati talirapsi varem kasvatama ning sealseid põlde külastades tekitas nähtav meie taimekasvatajates alati kadedust. Samas ka järele tegemise huvi. Tollel ajal oli tavaline öelda, et üks kord viie aasta jooksul taliraps ebaõnnestub, ei talvitu. Sellegi poolest ahvatles suurem saagikus riskima ning juba paari kolme aasta õnnestumine kompenseeris võimaliku ebaõnnestumise. Samas oli ja on alati võimalus kevadel hukkunud taliraps suvirapsiga ümber külvata.

Talirapsi eelised on eelkõige kõrgem saagikus ja õlisisaldus. Mis selle tagab? Kindlasti see, et talirapsil on kasvuajaks 12 kuud, suvirapsil vaid 6 kuud. Peamine alus talirapsi heale tulemusele pannakse sügisese algarenguga. Mida võimsama juurestiku suudab taimik sügisel välja arendada, seda suuremat saaki on järgmisel aastal loota.  Kasv ja areng on kevadel nii kiire, et siis pole enam aega sügisest puudujääki järele arendada. Kiire ja varase kasvuga kevadel saavutatakse ka see, et tavaliselt ei ole selleks ajaks kahjurputukad veel elutegevust alustanud ning kui nad ka ükskord tulevad, siis on taimik juba nii suur, et enam olulist kahju ei tehta. Insektitsiidide kasutamine talirapsil on kindlasti väiksem kui suvirapsidel. Tähendab, et siis ka loodussõbralikum ja mesilastesõbralikum. Paljudel juhtudel oldi talirapsi puhul sellega alustamisel eksiarvamusel, et sügisel teha minimaalsed kulutused. Et kui ei talvitu, siis kahju väiksem. Tegelikult aga sõltub talvitumine just väga palju sellest mida ja kuidas sügisel tehti!

Kevadel on kõige olulisem NS pealtväetisega mitte hilineda. Kiiret kasvuperioodi peab toetama varajane kiiresti omastatav nitraatlämmastik koos optimaalse väävli suhtega - NS suhe 6:1. Pealtväetamine peaks toimuma kahes kuni kolmes jaos, korraga N mitte üle 100 kg/ha.

Umbrohutõrje. Paljud algajad talirapsi kasvatajad on teinud selle vea, et kui ei olda kindlad selle talvitumises, siis on jäetud kulutus umbrohutõrjele ära. Et kui talvitub, küll siis teen kevadel. Tegelikult just korralik umbrohutõrje on üks väga oluline talvitumise garanteerimine. Selles on kaks peamist ülesannet: et umbrohi ei kasutaks ära talirapsile planeeritud taimetoitaineid ja vast isegi tähtsam on see, et umbrohtudega konkureerides venib rapsitaim kõrgeks ja jääb veelgi talveõrnemaks.

Kasvu reguleerimine/haiguste tõrje. Edukaks talvitumiseks on väga oluline hoida taimi tagasi ülekasvamisest ning samas ka taimehaiguste survet vähendada. Paljudel fungitsiididel on kasvu reguleeriv toime ning nendega sügisel pritsimisel on võimalik hoida taimikut „maadligi“. Väga varastel külvidel ja pikal soojal sügisel tuleb seda teha isegi kahel korral.

Kui suur võib aga olla rapsi osatähtsus külvikorras? Seda peab veel täpsemalt uurima. Üldlevinud on seisukoht, et haiguste vältimiseks peaks vahe kahe rapsi järgnevusel olema 4-5 aastat, mis tähendab, et külvikorras mitte üle 20 %. Samas Kanadas Alberta osariigis on keskmine rapsi osatähtsus 40% ning osades sealsetes piirkondades hinnanguliselt isegi üle poole. See tähendab põldudel vaid kahevälja süsteemi: suviraps ja suviteravili. Küsimuse peale, et kas neil haigustega probleeme pole, vastasid nad, et ei ole? Sõites tundide kaupa sealsetel teedel juulikuus on täiesti tavaline, et suured põlluväljad kahel pool teed on õitsvatest suvirapsidest kollased. Mõnel põllul veel naftapumpamise tornid kollase rapsi sees lisaks, s.t. õli nii kultuurist kui maa sügavustest. Kindlasti ei tasu taolist külvikorda kopeerida kuid peab täpsemalt uurima, et kas meie haiguste oht ei ole mitte põhjustatud eelkõige muude agrotehnika puuduste tõttu- liialt happelise mullareaktsioon, liigniiskus jne. Või on soovitused ajast, kui olid teised sordid, ei olnud kasutada efektiivseid fungitsiide. Või on karm talv haigustekitajatele pärssiv?   

Täpsustuseks niipalju, et Põhja-Ameerikas nimetatakse rapsi canolaks. See tuleb sellest, et inglise keelne sõna rape (raps) tähendab ka vägistamist ning et mitte anda sellele heale kultuurile halba imidžit, siis pakutigi välja nimetus CANOLA. See saadi kokku erinevate sõnade algustähtedest: CAN- Canada, O-oil (õli), L-low (madal), A-acid (hape). Ehk siis Kanada madala (eruka)hapete sisaldusega õlikultuur. Meil sama mis on null-null (00) rapsisordid.  Nimetuse canola levik mujal maailmas on olnud aga tagasihoidlik, arvatavasti selle Kanada viite tõttu.

Rapsi tulevik teravilja arengukavas. Ligikaudu 100 tuhat hektarit jääb Eestis arvatavasti rapsi kasvupinnaks lühitulevikus. Kümmekond aastat tagasi üksikute fanaatikute hobina proovitud talirapsist on tänaseks saanud 1/3 rapsist ehk üle 30 tuhande hektari. Jätkub suvirapsi asendumine talirapsiga ning 2020.aastaks on arvatavasti meil juba 2/3 taliraps ning suvirapsi osaks jäävad need alad, mis talirapsile ei sobi või kui talvitumisega on probleeme. Paljud rapsikasvatajad on juba täna lubanud suvirapsist talirapsi kasuks loobuda. Keskmine rapsi saagikus, mis on praegu olnud alla 2 t/ha, siis talirapsi asendumisega peaks see tõusma 2,5-3 t/ha vahele, mis annaks Eesti rapsi kogutoodanguks tulevikus 250-300 tuhat tonni. Scanola Baltic uue tehase võimsusele 140 tuh t on võimalik lisada pressimisvõimsust 70 tuh t vana tehase renoveerimisega, mis  võimaldab kaks kolmandiku saagist töödelda Eestis ning üks kolmandik eksportida terana.