28. aprill 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Piimatootja, tee sellel aastal parem silo, kui Sa eelmisel aastal tegid. Teadaolevalt on Eestis praegu piimanduses rasked ajad, mil kerkib küsimus kas Eesti põllumajandus on ikka endiselt stabiilne majandusharu.

Stabiilseks saame oma majandusharu ise luua. Stabiilsuse loob see, kui pikalt me oma tootmistprotsesse ette planeerime. Mõni teeb plaanid kolmeks päevaks mõni, kolmeks kuuks, mõni aastaks. Plaanide täitumist on tark jooksvalt ajas jälgida ja vajadusel uute mõjude või info ilmnemisel vajalikud õiged otsused teha. Võta kasutusele oma KPId.

Võtmenäidikud on eelkõige selleks, et mõõta ettevõtte edukust ning hinnata progressi seatud eesmärkide suunas. Kui mõõdikud on valitud, on võimalik hinnata, milline strateegia töötab ja milline mitte. Ka muudatuste puhul saavad mõõdikud selgitada, kas olukord pigem paranes või hoopis halvenes. Just põhjus-tagajärg seoste leidmine edasise arengu nimel on analüüsi nurgakiviks.

Raskemad ajad õpetavad ökonoomsemalt elama, aga kas ja kust on võimalik veel kokku hoida. Eelkõige parema siloga lisasöötade arvelt, võib-olla ka püsikulude pealt ja kõige lõpuks kõhu kõrvalt. Kokku hoida on hetkel võimalik investeeringute pealt, aga seegi ei ole kokkuhoid, kui tahame ka tulevikus kvaliteetset piima ja taimekasvatussaadusi toota. Kõigi loodusseaduste kohaselt järgneb langusele jälle tõus, aga millal olukord paremaks läheb. Mõni loodab/arvab, et põhi oli jaanuaris käes. Eks ollakse ka valmis selleks, et sellel aastal on raske, ka järgmine aasta ei tõota roosiline tulla. Kvootide kadumine segab vett ja sogases vees kala ei püüa.

Õiglane? Enam-vähem keskmine 2014 aasta piima hind oli 325€ tonn, see peaks olema pikaajaliselt jätkusuutlik kõigile osapooltele, sest paljud teenisid selle hinna juures kasumit (ka ilma toetusteta).

Maksimaalne koresöödakvaliteet on eelduseks, et vähendada jõusöödakulusid kilogrammi piima tootmiseks ja lehmade tervise hoidmiseks. Liiga kõrgetest jõusöödakuludest võib järeldada, et sellega tasakaalustatakse silo vähest energia- ja proteiinisisaldust. Kuna seda saab teha lehma kahjustamata ainult mingi kindla piirini, võib oletada, et farmides on ka tõsised terviseprobleemid ja olukord pole kestlik.

Mida teha?

Meil on silohooaja alguseni alla 30 päeva. Aastas on ca. 10 päeva, mille jooksul saab silo tulemust aktiivselt mõjutada ning 350 päeva, kui sellest ainult rääkida saab. 10 päeva sellepärast, et kui esimene niide ebaõnnestub, siis kõikidelt järgnevatelt enam midagi erilist loota ei ole.

Odava ja kvaliteetse silo tegemine on piimatootmises tasuva majandamise nurgakivi. Ja halva silo tegemine maksab täpselt sama palju kui hea silo tootmine. Paradoksaalselt on veel halva rohusilo tonni omahind lausa odavam, aga need ajad kui massi taga ajasime on möödas, onju?!

Eesmärk oleks see, et maksimaalses koguses oleks tehtud head silo ja minimaliseerida kehva silo osakaal. Kvaliteet on esimeses niites ehk umbes pool kogu eesmärgiks seatud silost. Masinapark peab olema nii võimas, et on võimalik 7 päevaga teha niide ära (varusse 3 vihmapäeva).

Tooraine ja tehnoloogia on kaks põhilist faktorit. Pealiskõrrelised ja aluskõrrelised koos loovad tiheda rohumassi (umbrohu levik on takistatud). Rohumaa soovitatav rajada 4 aastaks ja sellega seoses peab arvestama sortide püsimisega. Väetamine on väga oluline – künni alla orgaanilist väetist 60 t/ha, 250 t ammooniumsalpeetrit /ha. Lehma söödad, toida ka põldu! Väeta 30 päeva enne 1. planeeritavat niidet. Enne väetamist “kammi” põllud üle ehk riisu vana kulu ja silu mullamuti hunnikud tasaseks, et silotegemise ajal saasta silo sisse ei satuks.

Mõju faktorid, mis määravad tulemuse on: rohumass, silotehnika, mikrofloora, silokindlustuslisand ja käärimise aeg. Kõik koos on olulised ja moodustavad ühiselt lõpptulemuse. Niiteaja õige hetk vajab tabamist, hilinemisega on võimalik palju kaotada, proteiin ja energia vähenevad väga kiiresti!

Olulised reeglid, mida mina järgin:

1. Niiteaeg – õige hetk vajab tabamist, hilinemisega on võimalik palju kaotada, proteiin ja energia vähenevad. Ikka taas on 1. niide kõige alus. Optimaalne niitmisaeg on veidi enne põhimassi moodustavate taimede pea loomist.

2. Niitekõrgus - kui lõikad liiga madalalt (u 2-3 cm mullast), siis taim ei taastu. Niitmise minimaalne kõrgus on u 7 cm sõltuvalt hooldamise kvaliteedist ja kahjulike näriliste esinemisest - siis võib see olla kõrgem. 

3. Närvutamisaeg ja närvutamine – kui otsest vajadust ei ole, siis üle 24-36 tunni pole otstarbekas rohu massi põllul hoida. Tuleb leida ideaalne vahe ilma ja põllul hoidmise aja vahel. Eesmärk on saavutada silo KA 30-33%

4. Silolisandid – kasutage võimalust, et tellige dosaatortehnik tehnikat üle vaatama. Lisand valige vastavalt oludele!

5. Silo kogumine ja tallamine: heksli pikkus 3-4 cm, silo tallamise puhul näide 13,5 t traktor – 36 t silo / tunnis. Umbes 160-240 kg KA/m³. Tallatava silo kihi paksus peab olema 20-30cm.

6. Katmine -  peale kopeerkile, millega väldid 20-30 cm hallitust siloaugu peal ja peale mustvalge põhikile, mis peab olema “gaasitihe”. Võimalusel kasuta ka küljekilesid. Katmisel on oluline kiirus!

7. Lõikepind – kasutage silo lõikureid, selleks et saavutada korralik silo lõikepind, nii ei riku juba valmis tehtud  head silo söötmisel.

Piima hinda me mõjutada ei saa, aga omahinda saame kujundada küll ja oluline osa selles on heal põhisöödal. Piimatootmine ilma hea silota on mõttetu ja ilma selleta välja siit august ei roni ega selle tõe eest ära ka ei peida. Aga mõni põllumees on kui jonnipunn, tõuka ta siloargumendiga pikali nii palju tahad, ikka ajab ennast püsti ja kurdab vähese piima ning raske elu üle.

Autor: Karel Kuningas