Lambakasvatajad vajavad ühisrinnet

Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liikme Priit Hinto sõnul on vaja astuda sirgeselgselt selle poole, et praegune lambakasvatuse ebaühtlane ja kõikuva kvaliteediga pilt võtaks senisest korrapärasemad vormid.Hinto hinnangul on valdkond viimased viisteist aastat paigal seisnud ja selle lõpliku taandumise ärahoidmiseks on vaja tegutseda. Samas tõdevad lambakasvatajad, et paraku on eestlaste koostöövõime kesine ja eesmärkide poole liikumine käib üle kivide ja kändude. Selle tulemusel kannatab kogu kohaliku tööstuse potentsiaal ja lambaid müüakse madala hinnaga välismaale lihaks.Nii on selts välja pakkunud ühistulise lähenemise, mille eelduseks on ühised arusaamad ja eesmärgid kõigi osapoolte – kasvataja, töötleja, turustaja – jaoks. Plaan näeb ette Eesti jaotamist seitsmeks piirkonnaks, kus moodustatakse piirkondlikud ühistud, tegevust organiseeriks keskühistu.Piirkondlikud ühistud tegelevad oma piirkonna lambakasvatajatega, korraldavad müügilammaste kogumise oma piirkonna logistiliselt kõige otstarbekamasse kohta, kus on loodud eeldused lammaste grupeerimiseks, hindamiseks ja lühiajaliseks pidamiseks.Keskühistu kirjeldab kvaliteediklassid ja korraldab lammaste hindamise ja grupeerimise nende alusel. Veel jääb keskühistu ülesandeks piirkondlikest ühistutest koondunud info alusel lammaste müügi korraldamine, investeeringute planeerimine ja piirkondlike ühistute arvepidamisega tegelemine, selgitas Puura.Ebaühtlane kvaliteet ning väike tootmismaht ongi Hinto sõnul peamised lambakasvatuse kitsaskohad. "Kasvatajad vajavad tuge, et ühistute võrgustik efektiivsemalt toimima saada. Vabatahtlikkuse alusel väga palju ära teha ei jõua,” sõnas Hinto.Ka Orava sõnul tuleks kogu lambakasvatusharu tsentraliseerida ja välja töötada siinsete lambakasvatajate oma tootemärk, luua oma tapamaja ja hoolitseda toodete arengu eest."Näiteks Põhja-Soomes, kus on populaarsed põhjapõdralihast tooted, tegutsevad omad ühistud, mis tegelevad tsentraalselt nii tapmise, tootearengu kui ka müügiga. Ka Eestis peaks analoogsete ühistute toel edasi liikuma,” märkis Orava.Hinto sõnul on esmaseks sihtgrupiks kohalik turg, kuid kindlasti soovitakse tulevikus vallutada ka Euroopa restoranide ja leibkondade toidulauad. Siseturu puhul tuleb arvestada konkurentsi teiste lihatoodetega – odav sea-, kana- ja veiseliha kitsendab lambakasvatajate müügivõimalusi.Samas peaks lambalihale turgu jaguma. "Sead vaevlevad seakatku käes ja lehmadel on oma haigused, seega oleks lambalihal kohalikel poelettidel tulevikku küll,” kommenteeris Orava.Ka Euroopas oleks lambalihal minekut, seda eeskätt Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal.Lisaks puudulikule tootmissüsteemile on lambakasvatajate suureks mureks loomade tapamajadesse saamine. "Maht on väike ja tapamajadele pole 10-20 looma tapmine tulus,” tõdes Orava.Tapamajad ei võta loomi vastu

Selle tulemusel eelistatakse loom tappa kuskil nurga taga laudas, paraku on sellisel viisil tegutsedes oma toodangule kaubanduslikku väljundit raske leida. "Kui vaadata kas või suuri marketeid, siis lettidel leidub küll Uus-Meremaa lammast, aga Eesti oma paraku mitte,” tõdes Orava.Äärmuslikud on ka tapamajade uste ees sügisel looklevad järjekorrad. "Sügisel tahavad kõik oma lambad korraga tapamajja viia ja järjekorrad on pikad. Tekib probleem töö realiseerimisega ja lambad kipuvad üle kasvama," rääkis Paluviir."Kui aga näiteks noore jäära kaal läheb üle viiekümne kilo, kukub tema hind märgatavalt – vanad lambad kõlbavad vaid hakklihaks või vorstiks,” sõnas Paluviir.Hinto sõnul oleks lahenduseks ka siin organiseerda ühistegevust – ühistute jõustudes võtaksid need lambakasvatajate rahalised riskid enda kanda. "Peame selleks looma reservfondi ja kasutama finantskindlust tagavaid võimalusi, et talunikud oma raha kätte saaksid. See peab olema lepingutega tagatud,” sõnas Hinto.Elektrikarjused metsloomi ei peata

Viimasel ajal on uue probleemina kerkinud lambakasvatajate ellu metsloomad, kes nende karju näljasena kimbutavad.Piirsalu sõnul on nende kandis lisaks ilvese tegevusele lambaid langenud ka külakoerte ja jahikoerte ohvriks, kes loomi küll ei söö, kuid hammustavad nende kõõlused lõhki. Samuti maiustavad lammaste kallal hundid ja muud loomad. "Selle vastu ei ole midagi teha. Elektrikarjustes vool kõigub ja need loomi ei peleta. Veel vähem toimivad traadid lumega. Samas tänapäeval looma laudas pidada pole mõtet, mõned lambad ei taha isegi ööseks lauta magama minna,” rääkis Piirsalu.Karjade kaitseks metsloomade vastu pakub maaeluministeerium investeerimismeetodid, et rajada kõrgemaid ja kindlamaid kaitseaedu. Ennetustegevust toetab ka keskkonnamnisteerium. "Tegime Eesti Lambakasvatajate Seltsi poolt pöördumise, et kiskjakahjude ennetamise eesmärgil suurendataks toetusmäära. Kui varem oli see 3200 eurot talumehe peale aastas, siis nüüd on tehtud ettepanek kiskjakahjude toetussumma tõstmiseks 10 000 euroni,” märkis Hinto.Arengukava on töös

Lambakasvatuse olukorra edendamiseks on maaeluministeerium hakanud välja töötama arengukava. See on koostatud kahekümne aasta peale ja hõlmab ajavahemikku 2016.-2036.Praegu on arengukava faasis, kus Eesti Lambakasvatajate Selts on moodustanud töögrupid: villa-, liha-, ühistegevus- ja loomade tervise eest hoolitsevad grupid."Oleme omapoolse materjali ministeeriumile esitanud ja lähiajal toimub ka ümarlaud, kus hakkame neid riiklikul tasemel üle vaatama. Soovime anda ülevaate kogu valdkonna põhiprobleemidest ja paika panna eesmärgid, kuhu soovime tulevikus välja jõuda," märkis Hinto. Lisades, et soovitakse mõjutada nii teadustegevust kui ka poliitilisi hoiakuid, et sektorit edasi viia."Praeguse aretustöö juures on lammaste suurus ja kvaliteet tohutult vahelduv. Töös oleva arengukava abil peab leidma lahendused nii aretustöö, müügi kui ka tapamajadega seonduvatele probleemidele,” lisas Orava.HEA TEADA

Eestis aretatakse kolme lambatõugu

Veterinaar- ja toiduamet on kinnitanud eesti valgepealise ja eesti tumedapealise lambatõu aretusprogrammi. Üsna hiljuti kinnitati ka kihnu maalamba aretusprogramm.Eesti valgepealist ja tumedapealist lambatõugu on aretatud alates 1926. aastast ja tunnustatud iseseisvate tõugudena 1958. aastal. Tegu on heade lihaomadustega liha-villalambatõugudega, mis on hübriidtõud, nende aretamiseks on algselt kasutatud kohalikke valgepealisi maalambaid või tumedapealiste puhul maalambaid, keda on ristatud nende omaduste parandamiseks sissetoodud tõugudega.Eesti valgepealise lambatõu parandajatõugudeks on olnud teksel, dorset, norra valged lambatõud ning soome maalammas.Eesti tumedapealise lambatõu parandajatõugudeks on olnud suffolk, saksa mustapealine, oksforddaun ja soome maalammas.Pidades silmas turu nõudlusest tingitud kasvatajate majanduslikke huvisid, on lammaste pidamise eesmärgid ajas muutunud. Kuna sektori peamine tulu saadakse tänapäeval talleliha tootmisega, on aretustegevus suunatud lihajõudluse suurendamisele.Erinevate parandustõugude kasutamisega on püütud saavutada tasakaalu maksimaalse toodangu, viljakuse, elujõulisuse ning loomade pidamise lihtsuse vahel.Viimasel ajal on hakatud eespool mainitud tõugude kõrval üha rohkem kasvatama ka teisi tõuge nagu teksel, dorper, suffolk, gotlandi lammas. Seda just liha tootmise eesmärgil.Villa tootmiseks on Eestisse sisse toodud ka villalamba tõuge nagu meriino, ilyen, wensleydale. Ka kihnu maalammas on tänu oma villale käsitöötootjate poolt hinnatud.Allikas: Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht Taime Puura

 Kohalik lambavill rändab prügimäele

Lisaks lihalettidele jõudvale on lambakasvatuse puhul veel teinegi turuväljund villa näol. Paraku saab OÜ UTTI sulase Mika Orava sõnul Eesti tingimustes rääkida vaid üksikutest toodetest, mitte terviklikust villatööstusest.