Ökoriik Eesti – ilus ja puhas Eesti igavesti

Saamaks teada, mida idee ökoriigist täpsemalt kujutab, uurisin seda Rea Rausilt ja Emil Rutikult, kes on selle ühendava mõtte-tunde-teo platvormi liikmed.

Järgneb intervjuu Rea Rausi ja Emil Rutikuga:

Mida kujutab endast Ökoriik Eesti idee ja kust kõik alguse sai?

See idee on Eestis päris pika ajalooga. Esimeste hulgas rääkis sellest juba professor Kalevi Kull, juba 90ndate alguses. Ökoriik Eesti on ühendus mahevaldkonnas tegutsevatest ning seda toetavatest organisatsioonidest, nagu näiteks Mahetootjate Koostöökogu, võrgustikest ehk erinevatest kodanikeühendustest, ettevõtetest ja teadlastest, kus koordineeritakse omavahelisi tegevusi selliselt, et ökoriigi poole liikumine saaks olema professionaalne ning terviklik, kõiki valdkondi siduv. See on ühendav mõtte-tunde-teo platvorm neile, kellel tervikut mõistev ja hoidev maailmakäsitus on esmane. Ökoriik Eesti olemus tuleb välja eelkõige siis, kui näeme enda ümber igas valdkonnas ja kogukonnas samm-sammult muutust jätkusuutlikuma elukorralduse poole. Alates kilekottidest vabanemisest kuni õiglase ja ausa valitsemiskultuurini. Ökoriik Eesti ei keskendu ainult sellele, mida on võimalik meie ühisvarast maha müüa ja eksportida, vaid eelkõige on fookuses see, kuidas me arukalt saame hoida oma väärtusi, ennast, ümbritsevat ning võtta selleks kasutusele kõige innovaatilisemaid lahendusi, mis annaks tulemuseks nii inimeste kui keskkonna heaolu võrdsel määral. Siin on oluline paradigma muutus nii hariduses, tervishoius, keskkonnahoius ja kõigis muudeski valdkondades. Ökoriik Eesti on laiaulatuslik koostöö kogukond, mis seab eesmärgiks üldrahvaliku innovatsiooni jätkusuutlikuma maailma poole liikumiseks.

Meediast on läbi käinud lisaks Ökoriik Eesti ideele ka projekt Organic Eesti – mõlema eesmärgiks on puhas keskkond, puhas toit, looduslähedane eluviis. Mis neid kahte eristab?

Esiteks, erinevaid liikumisi ei peaks omavahel vastandama, kindlasti on kõigil oma roll ja ülesanne Eestis täita. Kui rääkida erisustest, siis tuleks vaadata, kes või mis on mingi organisatsioon või ühendus ja kes selle konkreetsemalt moodustavad. Organic Eesti on neljale inimesele kuuluv MTÜ, kes on riigilt toetuse saanuna propageerinud maheriigi kuvandit.

Kuidas peaks elama-majandama, et ökoriigi idee oleks reaalne?

Täna me loome-hoiame seda maailma, mida meie tulevased põlved saavad oma puhtuses ja ilus enda kestmiseks edasi viia. Siin ei ole oluline ainult küsimus, mida me selleks teeme, vaid ka kuidas me seda teeme. Ökoriik Eesti põhilisemaid märksõnu siin, ehk tegutsemise põhimõtetes ja meetodites on - ausus, avatus, koostöö, eetilisus nii suhtumises inimestesse kui ka keskkonda.

Ka “edu” mõiste, enne kui sellest pikemalt rääkida, vajab lahtimõtestamist. Mis on edu Ökoriik Eesti mõistes? Kas see on suuremad käibed ja kasuminumbrid? Ägedamad PR kampaaniad? Vingemad äppid?  Kas me saame olla edukad looduse vallutamisel ja selle lihtlabasel ära kasutamisel ilma tervikut tajumata? Ei saa. Kõik eelpool nimetatud taktikad, tehnoloogiad ja võtted peaksid lähtuma ühest eeldusest - edukaks saame asju defineerida vaid siis, kui need on pika-ajalises vaates jätkusuutlikud, parandavad olemasolevaid kitsaskohti, säilitavad ja taastavad meie ümber olevat mitmekesisust. Leiame, et ka väga väikese kasumiga tegutsemine võib tänases jätkusuutlikkuse kriisis olla hoopis suurema edukuse märk, kui see, kuidas loodusressursse “tühjaks pumbates” kitsale kasumikogumisringile järjekordset majanduskasvumantrat maha müüa.  Meie, Ökoriigina, ei tegutse projektipõhiselt. Ökoriik Eesti on igaühe ja meie ühine südame asi, kes me soovime oma riiki näha puhta ja ilusana, säilitades selle puhtuse ja ilu ka oma lastele ja lastelastele. Puhtana oma sisult - maa, õhk, vesi, toit. Ilusana oma olemuselt ja hingelt.  Loodus saab ilma meieta hakkama ilusti, meie ilma looduseta mitte kuidagi.

Nii, et teie näete asjas pigem elulaadi, mitte numbreid?

Ökoriik Eesti kindel põhimõte on see, et inimese ja looduse omavahelisel koostööl ei saa olla ainult kasumi aspekt, ainult ekspordi aspekt. Mõttelaad, kus me tahame eelkõige keskenduda ainult majanduslikule aspektile, kasumitele, ekspordile stiilis, et niikaua kui leiame ostjaid, tuleb jätkuvalt kõik välja kaevandada ja maha müüa on iganenud ja meie elukeskkonda hävitav. Sellest arusaamiseks ongi vaja ühelt poolt mõtteviisi muutust, teistpoolt loovat mõtlemist, kuidas leida lahendusi ka pragmaatilistele küsimustele: kuidas tagada inimestele töökohad, sissetulekuallikad jne. Ökoriik Eesti just selliseid, jätkusuutlikke lahendusi otsibki, sest mõelgem, kui kellegil on soov kogu maailm varustada näiteks siinse veel puhtuse säilitanud looduse andidega, näiteks varustada kogu Hiina turg eesti mustikatega, on see kavatsus oma olemuselt juba eos loodust alandav ja lagastav.  Just koostöös erinevate huvigruppidega, erinevate oskuste, vaadete, kompetentside ja teadmistega saame leida parimaid lahendusi. See koostöö saab ja peab olema aus, avatud ning parimaid professionaale kaasav.

Teie väärtusi koondab endasse harta. Mida see endast kujutab?

Pikemalt on kõigil huvilistel võimalik lugeda Ökoriigi väärtustest ja põhimõtetest Eesti Ökoriigi hartast. Toome siia ühe näite. Kui riik kirjutab oma põhiseadusse, et peab säilima vähemalt 60% metsast ja me peame seda oma rahva heaolu üheks alusambaks, siis see on arukas ka täna maailmas vastu võetud ametlikke jätkusuutliku arengu strateegiaidki silmas pidades.

Erahuvid vers riik? Kui eesmärk hakkab teenima mingi seltskonna erihuve, kas siis oleks aeg riigil tegutseda? Milline üldse võiks olla riigipoolne kaasamine keskkonnaprojektidesse?

Veelkord RIIK see oleme MEIE ise. Siin on tunda seda vasak-parem poolsuse ja maailmavaate dilemmat. Duaalselt läheneda kogu probleemile on oma olemuselt ära elanud hoiak. Kõik, mis põhineb terviku lõhkumisele, pole iseenesest edasiviiv. RIIK oleme meie ise, ükski inimene ei saa oma huvidest lähtuvalt olla üle RIIGI (inimeste ja looduse) kestmise olemusest. Riigi kaasamine projektidesse ei saa olla selline nagu see on tänaseks hetkeks sageli kujunenud, kus projektipõhine tegevus on katkendlik, lühiajaline, pigem välisele kuvandile ja kajastuse teenimisele ehitatud või hoopistükkis ainult mõne üksiku huvigrupi eesmärgil teostatav. Paraku näeme täna, et mitmed nn suurprojektid, mis kõlavate loosungite najal on avalikkuse ees “läbi mängitud” seisavad tühja või on unustuse hõlma vajunult.

Keskkonnaaktivistid on sagedased meeleavalduste korraldajad. Aga näiteks kui meeleavaldust korraldab seltskond, kelle teadmiste, hariduse või töökogemuse osas saab kahelda, kuidas saab tavakodanik siis uskuda, et asi on õige ja seistakse õigete väärtuste eest?

Täna on olukord Eestis kujunenud selliseks, kus üha enam näeme koondumist nii aktivistide, teadlaste, spetsialistide, kultuuritegelaste ühistöö tulemusena. Kodanikuliikumised ja üritused on muutunud oluliselt professionaalsemaks, sest ühine mure meie kogukondade, meie looduse, meie kestlikkuse pärast on kokku toonud tugevad tegijad.

Mõelgem, kas saab olla üks riik oma olemuselt maad ja rahvast hoidev, ehk siis ennast hoidev, kui ta lubab ja talub sellist nähtust nagu näiteks Auvere rohepesu projekt? See on tegelikult barbaarsus mida püütakse varjutada taaskord osavate PR sõnumite kaudu. Inimesed õpivad järjest kiiremini vaatama PR-i taha ning me küsime õigsustatult, aga kuidas on asjad tegelikult? Kas need inimesed, kellele oleme usaldanud näiteks oma looduse parima käekäigu eest seismise, tohivad selliseid otsuseid üldse teha, nagu me täna näeme. Kas meie antud mandaat lubab üldse selliseid asju korda saata? Täna võime üsna julgelt vastata sellele küsimusele ei - me ei anna sellist mandaati.  Ilmselgelt on esindusdemokraatiast vähe ja rahvas on valmis sekkuma otsuste tegemisse ka sisulisemalt, kui kord 4 aasta taga hääletuskasti ees kukalt kratsides.