Eesti hunt ei ole näljas ega kipu inimese kallale

Keskkonnaagentuuri ulukiseirespetsialist Peep Männil: „Hunt on saagi poolest väga paindlik liik ning tal on Eestis hetkel väga rikkalik toidubaas. Seda hoolimata Aafrika seakatkust tingitud metssigade arvukuse drastilisest kahanemisest. Kui rääkida hundi toidulauast, siis põdra ja kopra arvukus on jätkuvalt kõrge ning metskitse kui hundi eelistatud saaklooma arvukus on kõikjal kiiresti taastumas. Vähe sellest, nende arvukus on viimaste aastate jooksul kahekordistunud.“ Männil lisab, et huntide ja metskitsede suhe on ligikaudu 1:1000, mis tähendab et iga hundi kohta on ligi 1000 metskitse (see on piirkonniti erinev). Saartel ja Lõuna-Eestis lisandub menüüsse ka punahirv, kelle levik ja arvukus on samuti tõusutrendis.

Huntide rünnakud kodu- või kariloomadele on seotud nende kergema kättesaadavusega, mitte metsloomade vähesusega. Hunt valib võimalusel kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma piisava järelevalveta ehk karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on. Seetõttu on oluline loomaomanikel investeerida korralikesse kaitsemeetmetesse.  Kariloomade kaitseks rakendatud abinõudeks, nagu näiteks kiskjakindlate karjaaedade rajamiseks saab toetust küsida Keskkonnaametilt.

„Mida julgem on hunt, seda lähemale tuleb ta inimasustusele ning suureneb ka rünnakute tõenäosus kodu- ja kariloomadele. See ei ole midagi uut, inimene on hundiga võistelnud juba sellest ajast saati, kui ta kariloomi pidama hakkas,“ ütleb Männil. Ta lisab ka, et hundi inimpelglikkuse säilitamiseks ja arvukuse ohjamiseks on teda vaja oskuslikult küttida – see tähendab, et jahti tuleb pidada just julgematele isenditele.