Esimene õpilaskolhoos "Sputnik" õpetas päris tööd tegema

Valtu kooli albumist leiab fotod kolhoosiajast
Valtu kooli albumist leiab fotod kolhoosiajast

Eesti juubeliaastal on kirjutatud ja räägitud viimaste aastakümnete saavutustest ja meenutatakse palju perioodi 1918-1940. Vahepealne okupatsiooniaeg pole meie riigi ajalugu. Ometi elasid ja töötasid ka siis eestlased siin Eestimaal. Kuidas, sellest kirjutab endine agronoom ja ajakirjanik Heino Laiapea.

Järjepidevus sordiaretuses, maaharimises, tõuaretuses ja karjakasvatuses on viinud tänaste tulemusteni. Meil ei oleks nii suuri põlde, kui kolhooside ja sovhooside ajal poleks (võõr)riigi kulul   tehtud maaparandust. Poleks lõigata nii palju küpset metsa, kui tollased metsamehed poleks seda hoidnud ja hooldanud. Tundub, et tollal hoiti Eestimaad kohati rohkem kui praegu kapitalistlikes suhetes.

Kas on aasta jooksul näha meedias ühtegi lugu kolhoosielust? Kirjutasin siis ise - õpilaskolhoosist "Sputnik", mis asutati 1958. aastal Valtu 7klassilises koolis ja mille tegevus kestis kolm aastat.

Kuidas kõik algas?

Esimene õpilaskolhoos Eestis loodi Valtu 7klassilises koolis 1958. aasta kevadel. 24. mail peetud asutamiskoosolekul võeti vastse kolhoosi liikmeks kõik 42 õpilast III-VI klassini. Esimeheks valiti V klassi lõpetanud Helle Leinberg, agronoomiks määrati Aare Järva, arveametnikuks Vaike Salumäe ja brigadiriks Enno Laurimaa.

"Tee Kommunismile" kolhoos eraldas väiksemale vennale „Sputnikule“ 2,8 hektarit maad, millest 0,6 hektaril kasvas rukis. Seemned, väetised ja hobuse said noored kolhoosnikud samuti suurelt naabrilt ning 1959. aastal oli kooliõuel ka üks kohalikust masintraktorijaamast mahakantud HTZ 7, kuid sellele poisid õigeid hääli sisse ei saanudki.
Kõik kasvatatu läks omatarbeks
Kohe alguses lepiti kokku, et kolhoosi põllult jõuab saak kooli keldrisse ja sealt õpilaste toidulauale. Just 1959/1860 õppeaastast oli ette nähtud Eesti koolides õpilastele hakata andma sooja toitu. Nii ka Valtus.
Kolhoosipõllult saadi rikkalik kapsa ja kartulisaak, kooliaiast ja kasvuhoonest tuli lisa tomati, kurgi, marjade ja õunte näol. Omakasvatatud toidul oli koolisööklas hoopis teine mekk.

Kui vanemad õpilased järgnevatel aastatel kooli lõpetasid, valiti uued ametimehed. Nii oli viimaseks kolhoosiesimeheks minu vend Kalju ja agronoomiks Jaak Nõmmsalu. Mõlemad õppisid hiljem agronoomiks. Ka enamik teisi "Sputniku" kolhoosi liikmeid leidis hiljem töö põllumajanduses, paljud just kodumajandis.

Meeletu meedia tähelepanu

Kogu eksisteerimise aja oli „Sputniku“ kolhoos meediaorbiidil. Artiklid rajoonilehes, ajalehtedes "Säde", "Noorte Hääl", "Pionerskaja Pravda". Sagedased külalised olid raadioreporterid, sest Raplamaalt Valtust oli pärit ka raadioajakirjanik Hilda Raudkivi. Just meedia ülemäärane huvi, mis hakkas koolielu segama, oli üks põhjustest, miks õpilaskolhoos kolme aasta pärast hingusele läks. Seda on mulle hiljem tunnistanud tolleaegne koolidirektor Aino Suviste.

Parimad noorkolhoosnikud
Parimad noorkolhoosnikud

Peale nähtud vaeva lõikuspeole

Ajaleht „Noorte Hääl“ andis 22.10.1958. ilmunud artiklis eheda ülevaade „Sputniku“ esimesest lõikuspeost: Möödunud nädala laupäeva õhtupoolikul jäi enamik Rapla rajooni 7klassilise kooli vanemate klasside õpilastest pärast tunde koolimajja. Seda mitte niisama ajaviiteks. Kõigil oli kibedasti tööd ja tegemist. Poisid kandsid laudu ja toole, tütarlapsed askeldasid köögis toidunõudega, isetegevuslased aga tuletasid meelde laulusalme ja deklamatsioone. Tehti viimaseid ettevalmistusi "Sputniku" kolhoosi lõikuspeoks. Kohale olid jõudnud ka külalised ELKNÜ Rapla Rajoonikomiteest, fotokorrespondendid, ajakirjanikud ja Eesti raadio töötajad.

Kui kellaosutid lähenesid kolmele, koguneti koosolekuks kohandatud klassiruumi. Kaua oodatud päev ja tund oli kätte jõudnud. "Sputniku" kolhoosi esimees Valtu kooli VI klassi õpilane Helle Leinberg kuulutas kolhoosi üldkoosoleku avatuks. Presiidiumilaua taga võtsid istet "Sputniku" kolhoosi brigadir Enno Laurimaa, arveametnik Vaike Salumäe, kolhoosi eesrindlased Ants Lehtlaan, Aare Järva ja "Sputniku“ kolhoosi teised tähtsamad inimesed, kes olid lugupidamise tubli tööga ära teeninud. Ja tööd oli tõepoolest tublisti tehtud, sellest kõneles ka kolhoosi esimees oma aruandekõnes.

Kuidas siis Valtu kooli õpilased tulid kolhoosi loomise mõttele? Kõik see algas möödunud kevade viimastel koolipäevadel. Õpilastel oli juba mitmel korral juttu olnud sellest, kuidas kodukolhoosi suvistel töödel kõige paremini abistada. Siis tegigi "Tee Kommunismile" kolhoosi esimees sm. Tiidemann ettepaneku: tehke endale väike kolhoos, seal jätkub teile terveks suveks jõukohast tegevust. Mõte oli hea ja leidis sedamaid palju tuliseid poolehoidjaid. Pioneerimaleva nõukogu võttis asjaajamise enda peale ja varsti lepitigi suure kolhoosiga kokku, et koolikolhoosile eraldatakse koolimaja lähedal sobiv maatükk. Ühel päeval mindi seda välja mõõtma.

Kolhoosi sünnipäevaks oli 24. mai. Siis toimus kolhoosi asutamiskoosolek. Aga mis kolhoosile nimeks panna? Tehti igasuguseid ettepanekuid: "Leek ", "Kiir", "Säde"- kuid kõik need olid kuidagi tavalised ning ei meeldinud. Siis pani Aare Järva ette anda kolhoosile nimeks "Sputnik" - see sobis hästi, sest eks olnud "Sputnik" "Tee Kommunismile " kolhoosi väikeseks kaaslaseks. Helle Leinberg valiti esimeheks, Vaike Salumäe arveametnikuks, Enno Laurimaa brigadiriks, Aare Järva agronoomiks ja kevadised põllutööd võisid alata. Suur kolhoos andis "Sputnikule" külviks ettevalmistatud põllud, laenas tööriistad, hobuse, seemned ja oli hea nõuga abiks paljude teiste küsimiste lahendamisel. Töötati välja õpilastele jõukohased töönormid.

Esimesed tööpäevad olidki "Sputniku“ kolhoosi liikmetele kõige pingerikkamad. Kolhoosil oli maad 2,8 hektarit, kus 0,6 hektaril juba kasvas rukis, aga ülejäänud põldudele oli tarvis külvata nisu, otra, juurvilja ja maisi. Kartulit otsustati panna 0,4-le hektarile. Kõigi nende töödega tulid õpilased hästi toime.

Edaspidi töötati "Sputniku" põldudel  ainult kord nädalas, igal reedel. Kõige vaevarikkamaks oli juurviljapõldude rohimine ja siis tuli brigadir Enno Laurimaal teha tegemist ka töödistsipliini rikkujatega. Leidus neidki, kellele tuli koju järele minna. Oli muidki ebameeldivusi. Näiteks maisi alla võetud maa oli nii tugevasti rohtunud, et tuli lõpuks ümber künda ja rukis peale külvata. Seda enam aga võis sügisel rõõmu tunda rikkalikust odra- ja kartulisaagist. Need, arvestatuna hektari kohta, olid "Tee Kommunismile" kolhoosi odra- ja kartulisaagist isegi suuremad. Kartulit saadi 4,5 tonni ja otra 800 kg. Õpilased võivad uhked olla, et "Sputniku" kolhoos varustab nüüd Valtu kooli sööklat oma leiva, saia, juurvilja ja kartuliga.

Kõigest sellest rääkis oma aruandekõnes ka Helle Leinberg. Peale kõne esinesid "Sputniku" kolhoosi isetegevuslased huvitava kontserdiga. Kiideti tublisid töömehi, kes tegid au kogu kolhoosile. Üks laul oli tehtud ka laiskade pilkamiseks. Nimesid aga ei nimetatud, sest küllap nad juba tuleval aastal paremini töötavad. Siis lasti hea maitsta peoroogadel ja kui saalist kostsid pillihelid oli kogu kolhoos tantsuringis. "Sputnik“ on esimene koolikolhoos vabariigis. Kogemused näitavad, et töö taolises väikeses kolhoosis, kus kogu asjaajamine ja juhtimine on õpilaste endi käes, kasvatab lastes kollektiivsus- ja vastutustunnet ning õpetab neid armastama ja hindama kolhoositööd.   

    

Tollastel Valtu kooli õpilastel olid teha omad päevad kooli katseaias ja lisaks käisid paljud igapäevaselt ka suures kolhoosis jõukohastel töödel. Pallimäng ja muud lõbud jäid õhtuteks.

Heino Laiapea
Valtu kooli õpilane 1958-1966 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised