Autor: Põllumajandus.ee • 6. august 2019

Väderstadi üks omanikest, Crister Stark, istus oma Prantsuse kolleegiga Joël Plançon`ga koos lõunalauas ning elava arutelu käigus visandati esimene ketasrandaali joonis sealsamas laudlinale ja salvrättidele. Kuigi erinevaid ketastööriistu oli varemgi loodud, polnud maailm taolist kontseptsiooni veel näinud.

90-ndate lõpus tuli Prantsusmaalt idee ja soov, et Väderstad töötaks välja masina, millega saab põllupinda väga pinnapealselt ja intensiivselt harida ning millega oleks võimalik luua hea viiviskülvi pind umbrohuseemnete kiireks tärkamiseks, et põldu tõhusamalt umbrohtudest puhtana hoida. Sellest tulenevalt algatas Väderstad 1999. aastal Väderstad minimeeritud mullaharimise traditsiooni, mille eesmärk oli Carrier ketasrandaaliga külvipind 5 cm töösügavuselt läbi töödelda.

„Uue masina eesmärk oli teostada ühtlast, pinnapealset mullaharimist ning seda kiiresti ja koristusjääke täpsel töösügavusel mullapinnaga segades. Sellele pidi järgnema tihendamine nii, et umbrohuseemned ja varis kiiresti tärkaks. Carrier`i töö intensiivsus on tingitud mullaharimisest, mida teostavad kahel teljel asetsevad kettad - esimesel teljel olevad kettad viskavad pinnast külgsuunas ning teine rida kettaid viskavad pinnast taha. Et taoline mullaharimine oleks võimalikult tõhus, asetseb iga ketas eraldi kettavannasel”, kommenteeris Crister Stark Carrier`i loomislugu.

Täna on Väderstadi loodud masinat jäljendanud sajad tootjad ning kompaktsel ketasrandaalil on tööstuses oma kindel ja oluline koht. Tähistades maailma esimese ketasrandaali 20-ndat aastapäeva, arendab Väderstad Carrier`i kontseptsiooni aga veelgi edasi.

„Mul on suur usk Carrier`i CrossCutter ketta kontseptsiooni. See innovaatiline ketas võimaldab midagi, mida varasemalt polnud taimekasvatuses võimalik saavutada - väga pinnapealset mullaharimist, kus töödeldakse täielikult läbi vaid 2-3 cm paksune pinnasekiht. Nii nagu Carrier 1999. aastal, on ka CrossCutter ketas täna ketastega mullaharimismasinate tööstuses tõeline revolutsioon”, rääkis Crister Stark.

Väga pinnapealne mullaharimine on minimeeritud mullaharimise edasiarendus ning selle loomisel lähtuti reaalsest vajadusest. Probleemid rapsi varise ning herbitsiidiresistentsete herbitsiididega on täna üha suuremad. Rohkem on hakatud kasvatama vahekultuure, mis üldiselt on väga positiivne, kuid taimekasvatajad vajavad ka tehnoloogiat, mis võimaldab vahekultuurid tõhusalt mullapinnaga segada. Maisi varreleedik, kes meil veel suureks probleemiks pole, teeb Euroopas paiguti suurt kahju ning kõrrekoorimine on üks efektiivne viis kahjuri vastu võitlemisel.

Väga pinnapealne mullaharimine parandab põllu hügieeni s.t. aitab hoida põllu pärast põllukultuuri koristust puhtana. Seemnete idanemise vallandab valgus, mis tähendab, et enamik taimi idaneb üldjuhul väga pinnalähedases mullakihis. Seemnete liiga sügavale matmine põhjustab nende jäämise puhkeseisundisse, mis tähendab, et need ei idane, vaid jäävad aastateks, vahel lausa aastakümneteks, tärkamiseks sobivaid tingimusi ootama. Nii näiteks võib raps idaneda pärast 20-aastast puhkeseisundit mullas. Selleks ajaks on idanev raps uues kultuuris aga tülikaks umbrohuks, vähendades saagipotentsiaali. Paljud umbrohud, näiteks herbitsiidiresistentne põld-rebasesaba, tekitab puhkeseisundisse jäädes palju probleeme, vähendades põllukultuuri saaki paljudel järgnevatel aastatel.

Väga pinnalähedane mullaharimine annab paremad tulemused väiksemate kuludega. Mullaharimisel liigutatakse vähem pinnast, mis tähendab väiksemat kütusekulu. Taimebioloogiat arvestav mullaharimine vähendab kulutusi keemilistele umbrohutõrjevahenditele ning teeb nende kasutamise efektiivsemaks, aidates sellega põldu puhtamana hoida. Lisaks kiirendab koristusjääkide multšimine ülemises pinnasekihis nende lagunemist ja mineralisatsiooniprotsessi.

Jaanika Mirka