Nisuteadlased kohtusid Kanadas

22.-26. juulil toimus Kanada Saskachewani provintsi pealinnas Saskatoonis I Rahvusvaheline Nisu Kongress, kus osales ka kolm Eesti teadlast Eesti Taimekasvatuse Instituudist. Osalejaid oli viiekümnest riigist kokku ligi 900.

ETKI teadurid oma stendi ees.  Foto: ETKI

Selle kongressiga alustati maailma nisukogukonna ühist teekonda, mis enne tänast päeva koondas iga nelja aasta tagant teadlased rahvusvahelisele nisu konverentsile või rahvusvahelisele nisu geneetika sümpoosiumile. Nüüdsest on neil kokkusaamise kohaks üks ühine rahvusvaheline nisu kongress.

Kongressi peakorraldaja oli Saskatooni ülikooli Põllumajanduse ja Bioressursside Kolledž eesotsas Põllumajandusteaduste osakonna professori Curtis Pozniakiga, kes tegeleb nisu ja durumi aretusega. Teiste prominentsete isikute seas avas kongressi Ameerika põlisrahvaste esindaja, kes soovis head tervist kõigile kongressil osalejatele ja nende peredele. Ta õnnistas kõiki maailma rahvaid, soovis head ilma ja head saagi kvaliteeti selleks koristushooajaks.

Kongressi ettekanded olid jagatud kuude erinevasse teemablokki:

1. Nisu mitmekesisus, evolutsioon ja geneetilised ressursid;

2. Nisu ja nisu sugulasliikide genoomika;

3. Nisu aretus, füsioloogia ja sellega seotud tehnoloogiad;

4. Nisu tootmine seotuna keskkonna, säästlikkuse ja kasvatustehnoloogiatega;

5. Nisu saagikus ja vastupidavus biootilistele ja abiootilistele stressidele;

6. Nisu kasutamine, ohutuse ja tervise aspektid.

Väga oluline teema üle maailma on taimede kohanemine muutuvate kliimatingimustega. Eriti olulised on haiguskindlus ja põuakindlus. Peamised haigused suurtes nisukasvatuspiirkondades on roostehaigused ning üha enam on hakanud levima nisu pähikut kahjustavad fusarioosid. Väga oluline teema oli nisu saagitaseme suurendamise võimalused, et toita üha kasvavat maailma rahvastikku. Mõnedes riikides ja teatud tingimustes on aga hoopis olulisem olemasoleva saagitaseme säilitamine. Näiteks ebastabiilsemate ilmastikutingimuste, eriti suureneva põua tõttu võib saagitase olla väga ebastabiilne ja isegi langeda. Ainuke ressurss, mida meile juurde ei tule, on maa, kus toitu kasvatada. Seepärast peavad sordiaretajad koos taimefüsioloogide, geneetikute ja teiste teadlastega leidma võimalusi, kuidas parandada uute nisusortide vee ja toiteainete omastamist ning leida lahendusi, kuidas taim omastatud toiteained maksimaalselt saagi ja selle kvaliteedi moodustamiseks ära kasutaks. Seoses põuastes tingimustes nisu kasvatamisega pööratakse väga suurt tähelepanu nisu juurestiku uurimisele. Sügavam ja enamarenenud juurestik suudab ebasoodsates tingimustes taime paremini vee ja toitainetega varustada.

Plahvatuslikult on suurenenud nisu uuringutes fenotüpiseerimine – antud teemal on viimastel aastatel ilmud väga palju teadusartikleid ja läbiviidud teadusuuringuid. Selleks kasutatakse nii labori fenotüpiseerimise seadmeid kui ka põllul droonide abil juhitavaid kaameraid.

Paljude probleemide lahendamiseks on pöördutud nisu metsikute esivanemate ja sugulasliikide poole. Neil on säilinud ebasobivates kasvutingimustes kasvamiseks vajalikud omadused, mida saab tänapäevaste tehnoloogiate abil üle tuua ka laialt levinud kultuurnisusse. Eriti palju on sel teemal tegeletud haiguskindluse parandamisega.

Nisu kui inimkonna ühe peamise toiduallika saagitaseme säilitamine ja parandamine on suureneva rahvaarvu tingimustes väga oluline. Kuid lisaks suurele saagile uuritakse ka, kuidas nisust toitudes inimesi paremini oluliste mikroelementidega varustada. Mitmed ettekanded käsitlesid raua ja tsingi sisalduse suurendamise võimalusi nisus.

Rahvusvahelise nisukogukonnaga kohtumine ja suhtlemine aitab paremini mõista ka Eesti nisu aretuse, teadusuuringute ja kasvatamise taset teiste riikidega võrreldes ja kaardistada enam arendamist vajavad valdkonnad. Kui meie Eestis mõtleme nisu külmakindluse all seda, et taimed talve üle elaksid ilma kahjustusteta, siis mitmetes maailma piirkondades on külmakindlus vajalik hoopis nisu õitsemise ajal. Kui meil on vaja nisule sobilik lühike kasvuaeg, et see enne sügisvihmasid ära koristada, siis mõnes teises kohas maailmas on vajalik lühike kasvuaeg, et saaks saagi kätte enne kuumaperioodi.

Teadlased teevad palju rahvusvahelist koostööd erinevate probleemide lahendamiseks. Märgiti ära, et nisu on selline kultuur, mille uurimisel tehakse maailmas kõige rohkem koostööd võrreldes teiste põllumajanduskultuuridega. Näiteks projekti Rahvusvaheline Nisu Saagi Partnerlus (International Wheat Yield Partenrship) eesmärk on aastaks 2035 tõsta nisu saagikust 50 % st igal aastal peaks saagikus suurenema 1,6 – 1,7%. Seda projekti finantseerib üle maailma 14 partnerit. Projekti peamine fookus on fotosünteesi uurimisel ja tõhustamisel. Nisu saagikuse tõstmisel on tähtis osa nii genotüübil (sordil), keskkonnal kui ka kasvatustehnoloogial. Kasvatustehnoloogiate parandamine aitab tõsta nisu saagikust just vaesemates maades.

Sordiaretus on teatavasti väga pikaajaline protsess. Tänapäeval klassikalise sordiaretuse meetoditega sorte aretades võtab ühe sordi aretus aega ligi kümme aastat. Teadlased on uurinud võimalusi, kuidas seda protsessi kiirendada. Üheks võimaluseks on topelthaploidide kasutamine ning üheks uueks suunaks, millest mitmed ettekandjad rääkisid on nn kiiraretus (speed breeding). Teatud valgus- ja temperatuuritingimustes on võimalik taimedest kasvatada isegi 6 põlvkonda aastas. Seda meetodit saab kasutada aga vaid vernaliseerimist mittevajavate kultuuridega ning teatud spetsiifilist aretusskeemi kasutades. Mitmetes riikides kasutatakse aretusmaterjalist aastas kahe saagi saamiseks ühe põlvkonna kasvatamist Uus-Meremaal või Mehhikos. Nimetatud meetodid on aga kättesaadavad jõukamates riikides ja aretuskorporatsioonides. Kui suhtlesime aretajatega erinevatest riikidest, siis kuulsime, et kasutatakse ikka ka klassikalist aretuse metoodikat. Aretuse eesmärkide kindlamaks saavutamiseks rakendatakse palju markeraretust. Rääkisime ka Eestis kiiremate ja efektiivsemate meetodite nagu näiteks DNA KASP markerite kasutuselevõtust mis ei vajaks enam aeganõudvat geelelektroforeesi agaroosis. Tänapäevaste meetodite rakendamisel ei tööta aretaja kunagi üksi, vaid aretusega on seotud suurem meeskond erinevatest laboritest. Kõige enam markereid on kasutusel haiguskindluse parandamiseks, kvaliteedi tõstmiseks ja nisu füsioloogilste protsesside muutmiseks.

Üks ettekanne käsitles sortide autoritasudega seotud küsimusi ja spetsiifikat erinevates riikides. Rääkisime Kanada nisuaretajatega ja küsisime, kui palju ühe sordi aretus neil maksma läheb. Ja vastus oli, et miljon dollarit. Kuid see summa saadakse peale sordi turule laskmist autoritasudega tagasi. Nad väitsid isegi, et sort toob tagasi 5-6 miljonit ning parimad sordid 10 miljonit dollarit. Sertifitseeritud seemne kasutamine ning omatoodetud seemne eest ausa tasu maksmine on seega sordiaretuse järjepidevuse hoidmiseks väga vajalik kõikides riikides.

Kohtusime konverentsi ajal inimesega, kes tutvustas meile organisatsiooni nimega SaskWheat, kes koordineerib nisukasvatajate toetust nisualaste teadusuuringute, turu arendamise ja toodangu reklaamimise edendamiseks. Iga müüdud tonni pealt maksab tootja 1 dollari nn chek-off-i nisuga seotud teadusuuringute toetuseks. Kanadas on ka tugev riigipoolne toetus nisu uuringutele ning aretust teostatakse mitte ainult erasektoris vaid ka ülikoolide juures.

Kanadas kasvatatakse nisu 10 miljonil hektaril. Sellest 70 % on suvinisu, 25% durumnisu ja ainult 5% talinisu. Kuna Kanadas kasvatatakse peamiselt suvinisu, on sealne nisu väga hea kvaliteediga. Kanada nisu jaotatakse seitsmesse kvaliteediklassi, millest kõige enamkasvatatav on Lääne Punane Suvinisu (CWRS Canadian Western Red Spring).

Kongressi raames toimus Nisu Algatusorganisatsiooni (Wheat Initiative) üldkoosolek. See organisatsioon loodi 2011 aastal ja sai G20 riikide põllumajandusministrite heakskiidu, et koordineerida nisu uuringuid rahvusvahelisel tasemel ning püstitada strateegiad nii arenenud kui ka arenguriikide jaoks.

Kongressi pidulikul lõpetamisel tunnustati pikaajalise töö eest CIMMYT (Rahvusvaheline Nisu ja Maisi uurimiskeskus Mehhikos) endist direktorit Sanjaya Rajarami, kes on oma elu jooksul osalenud üle 400 nisusordi aretusel. Tunnustati ka Saskatooni ülikooli emeriitprofessorit Brian Fowlerit, kes on ligi 50 aastat pühendanud nisu alastele uuringutele. Üheks oluliseks teemaks on tal olnud talinisu külmakindluse uurimine.

Saskatooni ülikooli emeriitprofessor Brian Fowler.  Foto: Reine Koppel

Eesti teadlased esinesid kongressil kahe stendiettekandega

Marina Tikhonova teemaks oli talinisu küpsetusomadustega seotud geneetiliste markerite uurimine ning Anne Ingveri ja Reine Koppeli ettekanne käsitles liblikõieliste heintaimede kasutamist külvikorras suvi- ja talinisu eelviljana. Seda, kuidas vähendada nisukasvatuses mineraalse lämmastikväetise koguseid ja suurendada bioloogiliselt seotud lämmastiku kasutamist, käsitleti ka kongressil ühe teemana.

Konverentsi viimasel päeval oli võimalus külastada ka nisu aretuspõlde. Katsed asusid Saskatooni lähistel Kerneni Taimekasvatuse Uurimiskeskuses (Kernen Crop Research Farm). Kuna Saskatcewanis on väga külmad talved (sealne külmarekord on – 56,7 °C ), siis taliviljadega tegeletakse seal vähem. Seevastu soojad suved (kuni +38 °C) soosivad suvinisu ja durumnisu kasvatamist ning aretamist. Meil oli võimalus vaadata suvinisu, durumnisu ja speltanisu sortide katseid ning kuulata aretajate tööst. Väljas oli ka katsete külvamiseks, hooldamiseks ning koristamiseks vajalik uuema katsetehnika näitus, kus oli päris palju esindatud ka Eestis kasutatavad Saksa firma Wintersteigeri masinad.

Katselapid Kerneni Taimekasvatuse Uurimiskeskuses.  Foto: Reine Koppel

Teine Rahvusvaheline Nisu Kongress toimub nelja aasta pärast Hiinas.

Reine Koppel, Anne Ingver ja Marina Tikhonova, Eesti Taimekasvatuse Instituut

Jaga lugu:
PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Pollumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150