Autorid: Meelika Sander-Sõrmus, Põllumajandus.ee • 22. november 2019

Eesmärk on lihtne – lahti tuleb saada keskeltläbi: 85 tuhandest piimalehmast, 80 tuhandest lihaveisest, 290 tuhandest seast, 73 tuhandest lambast, 2 miljonist kanast, hanest ja pardist. Paari aastaga võiks Eestist saada esimene riik maailmas, mis loobuks täielikult lihatootmisest. Ühe väikese, kuid üha agressiivsemaks muutuva inimgrupi jaoks oleks see paradiis. Kas ka Eesti jaoks tervikuna?

“Miks ma sellest räägin? See inimeste grupp on asunud solvama ja ründama kõiki neid, kes hoolitsevad selle eest, et liha meie toidulauale jõuaks. Ja mitte vaid liha teema ei tekita tormi, järg on mesilaste käes. Nende inimestega pole võimalik konstruktiivset arutelu pidada, sest nad kordavad vaid oma mantrat. Küsimus pole ju selles, kuidas keegi toitub. See on iga täiskasvanud inimese enda asi. Küsimus on selles, et kogu see filosoofia on üles ehitatud väga tihti pooltõdedele. Kui loomakasvatus tõesti likvideerida, tuleb kasutusele võtta täiendavad põllumaad, sest kuidagi peavad need 1,4 miljonit inimest ju söönuks saama. Tõsi, inimtoitu saaks kasvatada ka loomse toidu kultuuride all olevatel põldudel ning osa karjamaid saaks üles künda. Ent suur osa karja- ja heinamaadest ei sobi põllumaaks kas mulla koostise või asukoha tõttu – soisel pinnal kartulit ei kasvata,” selgitas Hellenurme.

Kodumaise toidu eest seisvana tõi Anu Hellenurme välja põhjused, miks loomakasvatus on meile oluline:

1. Loomakasvatus aitab hoida Eesti unikaalseid looduskooslusi.

•Maarahvaks ei hüüta eestlasi juhuslikult: viis tuhat aastat on Eestis põldu peetud ja koduloomi kasvatatud, laiemal karjakasvatusel on tuhandeaastane ajalugu. Kogu maailmas on unikaalsed Eesti looduskooslused kujunenud välja just inimese ja looduse koosmõjus, kus karjapidamisel on oluline roll.

•Loopealsed ehk paesel aluspõhjal paiknevad õhukesemullalised lubjarikkad niidud on üks Eesti ja kogu Euroopa ainulaadsemaid poollooduslikke taimekooslusi.

•Puisniidud võistlevad oma liigirikkuselt vihmametsadega.

•Rannaniidud on saanud tänu veisekasvatusele oma ilusa ilme tagasi, tänu puhastele oja- ja jõesuudmeile pääseb kala taas koelmutele.

Neid alasid pole võimalik korras hoida ilma loomakasvatuseta.

2. Toidujulgeolek

Karl Robert Jakobson on öelnud, iga rahvas on vaba, kui tal on laual oma leib, piim ja liha.

Kas keegi enne oktoobris olnud, nn Võru tormi, võttis Eestis üldse tõsiselt juttu energiajulgeolekust ja kriisivarudest? Üks alajaama katus tegi kogu Eestile tohtu teene – me kõik mõistame nüüd, et teatud olukorras ei saa looduse vastu isegi 21. sajandil. Kas tõesti peab juhtuma samasugune kriis toiduga, et me hakkaksime mõistma toidujulgeoleku tähtsust? Maakera kliima on muutunud, metsapõlenguid, põuda ja uputusi on aina enam. Need võivad tabada ka Euroopa põllumajanduspiirkondi, ja see tähendab tühje poeriiuleid, ehkki täna näib see ju uskumatu.

3. Maaelu hoidmine ja turvalisus

Meie maaelul on veel üks väärtus, mida ei too välja ükski Exceli tabel – korras põllud ja niidud on midagi, mis teeb igal inimesel südame soojaks. Usun, et mäletate, et kui Eesti iseseisvaks sai, siis olid teeservades suured võsahunnikud. Põllud ja heinamaad said võsast puhtaks. Maa sai jälle peremehe. Peremeheta maa, mahajäetud maa pole mitte ainult kurb, vaid see on ka julgeolekurisk. Võime kulutada piirivalvele ükskõik kui palju raha, aga valve jääb ikka nõrgaks, kui seda ei toeta meie maainimeste valvas silm. Tänu maarahvale pole mitte üksnes põllud ja niidud hoitud, vaid ka meie riigi julgeolek on tagatud.

4. Tervislikkus

Juba täna on meil üks üha tähtsamaks muutuv eelis, millest oleme liiga vähe rääkinud. Eestimaine liha on tervislik. Meil on Maaülikooli teadlaste uuring 2016. aastast professor Roasto juhtimisel, mis näitas, et Eesti päritolu värske linnuliha on võrreldes imporditud värske linnulihaga termofiilsetest kampülobakteritest oluliselt vähem saastunud. Samuti esines imporditud värskes linnulihas oluliselt rohkem haigustekitaja ravimresistentseid tüvesid, mis väga suure tõenäosusega viitab antibiootikumide väärkasutamisele. Ma arvan, et riik peaks uurima süstemaatiliselt ja põhjalikult ka importliha. Inimestel on õigus teada, mida nad sisse söövad.

Valku saab ka muud moodi

Anu Hellenurme sõnul suureneb järjest surve võtta kasutusele alternatiivsed valguallikad - putukad ja laboriliha. “Esimene laborilihast kotlet, mis 2013. aastal ära söödi, oli kasvatatud elusa looma rakkudest. Kas selline meetod on rohkem või vähem eetiline kui traditsiooniline hooliv karjakasvatus? Ei ole! Esialgsel andmetel on tehisliha tootmine väga energiamahukas. Kas putukapulbrit süüa on eetilisem? Kui me loome kõikjale suured putukafarmid, kui ohutu on see meie ökosüsteemile? Me ei saa ju olla kindlad, et need putukaliigid loodusesse ei pääse. Kas meil on soov rikkuda looduse tasakaalu? Pigem, kui me otsime lihale asendust, otsime uusi valguallikaid, siis Eestile on pigem omane saada seda põllult kui kasvatada putukaid. Näiteks on meie suurpõllumees Madis Ajaots kasvatanud juba ka tootmispõllul valgurikast sojat, läätse ja kikerhernest,” rääkis ta.

ÜRO hinnangul elab maakeral aastaks 2050 ligi 10 miljardit inimest. Toitu tuleb siis toota praeguse tasemega võrreldes koguni 70% rohkem. Seda just seetõttu, et kasvab nii maakera elanike arv, aga ka elustandard vaestes riikides. “See tähendab, et need inimesed muutuvad valivamaks ja seetõttu kasvab tarbitava liha kogus neis riikides hüppeliselt. Nii et lihatootmine ei kao maailmast. Küsimus on, kuidas seda teha võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega, kuidas seda teha võimalikult loomasõbralikult. Ka siin on lahendused olemas,” täpsustas Hellenurme.

Eesmärke piirab vaid taevas

Mida siis teha? “Alustuseks ärgem leppigem sellega, et Eesti restoranid pakuvad Uruguai ja Brasiilia veiseliha, Uus-Meremaa lammast. Ükski terve mõistusega inimene ei usu, et kohapeal toodetud ja tarbitud liha ökoloogiline jalajälg on sama suur kui lihal, mida tuuakse ookeani tagant laevadega. Seega - pakume ise inimestele head liha! Mida see tähendab? Teeme tarneahelapõhiselt koostööd. Loome üheskoos kvaliteedikavad. Viime koos ellu sel aastal koostatud lihasekori strateegia. Saaremaa veis ja Eesti lammas peavad olema maailmas sama nõutud kui Kobe veis ja Uus-Meremaa lammas! Eesti lihaveis peab olema sama hõrk kui Brasiilia veis,” rõhutas Hellenurme rääkides kodumaise liha olulisusest. Ta lisas, et kvaliteet on pilet ekspordile. “Eesmärk on, et aastaks 2030 kannatab Eestimaine liha võrdluse välja ja oleme taastanud isevarustatuse. Siis pole importlihal meie toidulaual lootustki. Nii nagu Võrumaal Metsavenna Talu peremees Meelis Mõttus ütles, et vaja on mõelda ennast suuremaks.”

Anu Hellenurme tunnustas MTÜ Liivimaa Lihaveis tegevust, kellel on juba koostatud toidukvaliteedikava „Rohumaaveise liha”.

“Samuti tunnustan kõiki veise-, lamba-, kitse-, linnu- ja seakasvatuses ning toidutööstuses töötavaid inimesi! See töö on ülimalt tähtis, sest tõuaretus, stressivaba loomakasvatus, kvaliteedi tagamine igas etapis ja tootearendus – siin ei lõpe töö kunagi Vaadake, mida tehakse Tiit Niilo vedamisel Nopri talus. Kuidas nad mõtlevad tulevikule, kuidas nad panustavad 7 tärni piima! Kuidas on läbi mõeldud see, et loomade heaolu tagab hea tervise ja kokkuvõttes puhta piima! Nii võiks teha ka Eesti Lihaga,” tõi ta näiteid.

Kõik lülid selles ketis on tähtsad – söödatootjad, taime-ja loomakasvatajad, teadlased, töösturid, ametnikud jt toidutootmises olulised inimesed. “See koostöö, iga lüli väärtustamine, on ülitähtis kogu Eesti lihasektoris, Eesti toidutootmises. Ja siin on meil pikk tee veel minna,” sõnas Hellenurme. “Meenub üks ETV Plekktrummist kuuldud, Alar Alliku räägitud, vana lugu, kus üks Jaapani zen-munk hakkas palvetama, aga see ei tulnud hästi välja, sest kõrvitsad tülitsesid hoovis. Munk läks rõdule neid vaigistama ja kõrvitsad küsisid tema käest: kuidas sina, munk, saad olla nii rahulik? Munk õpetas neid: pange käed põlvedele, istuge paar tundi rahulikult, ärge öelge ühtki sõna. Kõrvitsad istusid kaks tundi vaikides. Nüüd tõstke käed pea kohale, rääkis munk edasi, ja tunnetage, kuidas teie peadest kasvavad välja väädid. Kui kõrvitsad hakkasid neid vääte katsuma, said nad aru, et on kõik ühe väädi otsas, nii suured kui ka väikesed. Nad moodustusid kõik ühe suure kõrvitsataime. Nad mõistsid, et kõik on omavahel seotud. Peale seda nad enam ei tülitsenud kunagi.”

EPKK lihatoimkonna juht rõhutas Lihafoorumi avasõnades kui oluline roll on igal ahela lülil, aga toimivat süsteemi ei saavutata, kui koostööd ei tehta. “Me oleme kogunenud Lihafoorumile ja mul on selle üle väga-väga hea meel, et saame ühises mõtteruumis osaleda ja mõelda. Näiteks kui palju maksab Exceli tabelis hoolivus, naeratus, inimeste heaolu, rõõm? Seda ei ole võimalik Excelis mõõta, aga see annab meile kõigile jõudu, julgust! Ja ärgem unustagem: kui kaob ära usaldus, tuleb asemele bürokraatia. Oluline on, et kogu sektor - alates põllumehest ja lõpetades riigisektori inimestega - mõistavad, et tarneahela kõik lülid, et me oleme üksteisele väga olulised. Vaadakem vasakule ja paremale, igal ühel on täita selles süsteemis oma tööga suur roll. Meie, kes me oleme täna siin koos, ajame ju ühte asja, oleme kõik n-ö ühe väädi otsas, moodustades toidutootmise tarneahela, laudast/ karjamaalt taldrikule. Me kõik vajame toitu vähemalt kolm korda päevas, head ja tervislikku toitu,” ütles Hellenurme.

Oma ettekande Lihafoorumil lõpetas Anu Hellenurme aga Jaan Tõnissoni tsitaadiga: Kui meie põlv tahab tõusta suveräänse rahva kõrgusele, kes oleks suuteline kandma iseseisvat Eesti riiklust ja kindlustama meie rahvuslikku tulevikku, siis ei tohi tema mitte rippuda ainult oma huvide otsas vaid peab avama oma hinge ideaalidele, mis viivad rahvaid edasi ja ülespoole.

TASUB TEADA

Loomakasvatus on meile igiomane tegevus

Loomakasvatus ja lihatootmine on Eesti põllumajanduse traditsiooniline tegevusala, mis annab põllumajandustoodangu väärtusest sõltuvalt aastast 18‒22%. Eestis on liha tootmiseks sobivad klimaatilised tingimused ning piisav põllumajandusmaa ressurss. Lihatootmise arengule pakuvad võimalusi rahvastiku ja toidunõudluse globaalne kasv, kohaliku toodangu väärtustamine ja Eesti tarbija harjumus süüa liha. Samas mõjutavad arengut pärssivalt äärmuslikud ja sageli ekslikud seisukohad liha tervislikkuse ja lihatootmise keskkonnamõju kohta.

Eesti sealihasektor on saanud kõvasti räsida nii majanduskriiside, turutõrgete kui ka sigade Aafrika katku leviku tõttu. Tagasilöökidest taastumine on vaevaline, kuid sobiva strateegia olemasolul on see võimalik. 2017. aastal toodangu tõusu näidanud sealihasektor kasvas 2018. aastal veelgi, sealihatoodang suurenes eelneva aastava võrreldes 13%. Käesoleva aasta oktoobri alguse seisuga peeti Eestis 238 486 kodusiga.

Lihaveiste arv oli 2019. aasta oktoobri seisuga 84 816 veist. Ligikaudu pool Eesti lihaveistest peetakse mahepõllumajandusettevõtetes. Kuigi nõudlus mahetoodete järele kasvab, moodustab mahetoodete tarbimine siiski kogutarbimisest endiselt väga väikese osa. Veiselihasektorit mõjutavad nii karja tervis, sektori madal kasumlikkus, veiseliha nõudluse vähenemine kui ka tugev importtoodete surve koduturul. Kuigi Euroopa Liidus on veiseliha hinnad madalaimad Rumeenias, Lätis, Leedus ja Ungaris, on ka Eesti keskmine veiseliha hind 30% madalam Euroopa Liidu keskmisest.