Rohealade loomine põllumassiividesse ei pruugi olla elurikkuse toetamise ja ökohüvede pakkumise parendamiseks piisav lahendus

Eestis on hoogustumas põllumajandusmaastike öko-rohestamine. Kui metsa ökosüsteemsete hüvede väärtustamise puhul on kombeks osundada vaid suurtele kohavatele laantele, siis värskelt avaldatud rahvusvahelisest uurimusest selgub, et ka põldude vahel asuvad metsatukad suudavad pakkuda ebaproportsionaalselt palju. Ehk et kõrgkvaliteediline metsakasu on olnud paljudele inimestele lähemal, kui oleme osanud arvata, kuid nüüd peaksime leidma viisi seda efektiivsemalt rakendada oma igapäevaelus.

"Vaatamata juba sajandeid kestnud metsade olemasolule põldude vahel, ei ole nende metsatukkade väärtust osatud piisavalt hinnata," ütles Alicia Valdés, värskelt avaldatud uurimuse üks esi-autoritest Stockholmi Ülikoolist. "Avaldatud analüüsidest selgub, et isoleeritud metsatukkades sõltuvad koosluse pindaalast ja koosluse ajaloolisest järjepidevusest nii üldine elurikkus kui ka ökohüvede ohtrus. Üllatav oli, et klassikalisteks teguriteks peetavad puistu struktuur ja organismirühmade elurikkus olid määravaks vaid üksikute ökohüvede puhul eraldi, kuid ei mõjutanud teenuste kogukomplekti tervikuna."

Uurimuses leiti, et juba mõne-hektarilistes ja ajaloolise järjepidevusega metsatukkades kasvab palju toidutaimi jahiulukitele ning just neis metsades elutseb rohkesti biotõrjet pakkuvaid putukaid. Samas, just väiksemates metsades on muld aktiivsema elustikuga ja talletab rohkem süsinikku. Kahjuks on nii, väikestes metsades muutub metsaserva osakaal suureks võrreldes ümbritsevast maakasutusest mõjutamata siseosadega, ning see peaks mõjutama metsa ökohüvede kvaliteeti, kuid eriti selge negatiivne servaefekt ilmnes vaid kasulike taimede ohtrusele.