Kui Eesti taasiseseisvumise ja maareformi järel kasvas jõudsalt põllumajandustootjate arv, siis peagi hakkas nende hulk langema ning tänaseks on enamik põllumaast suurtootjate kasutuses. Sellised muutused iseloomustavad kogu Euroopat.

- Põllumaa koondub üha enam suurettevõtjate kätte.
- Foto: Pixabay
Kas põllumajandusliku maakasutuse kontsentreerumisel järjest vähemate inimeste kätte on mõju maapiirkondade arengule ja elukvaliteedile, selle üle arutavad praegu maakorraldajad ja julgustavad diskussioonidesse sekkuma kogu avalikkust. Eesti Maaülikooli geomaatika õppetooli maakorralduse dotsent Evelin Jürgenson ja doktorant Marii Rasva avaldasid ajakirjas
Land äsja artikli, kus nad analüüsivad toimunut.
"Enamuses Euroopa riikides väheneb põllumajandustootjate arv, kasutuses olev põllumajandusmaa pindala aga valdavalt ei ole vähenenud," tõdes Evelin Jürgenson. See tähendab, et ühe keskmise põllumajandustootja kasutuses oleva maa pindala üha suureneb. "Kui paljudes Euroopa riikides on see muutus toimunud aeglaselt, siis Eestis on muutused juhtunud lühikese aja jooksul ja need on olnud märkimisväärsed," lisas ta.

- Maaomanike keskmiste valduste muutus 15 aasta jooksul.
- Foto: EMÜ geomaatika õppetool
Maareformi läbiviimise üheks ideeks Eestis oli taastada endine talumajapidamistel põhinev põllumajanduslik tootmine. Maareformi algusaastatel kasvaski põllumajandustootjate arv. Maareformi edenemisel muutus aga protsess vastupidiseks ja põllumajandustootjate arv hakkas vähenema.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seniste uuringute tulemused on näidanud, et keskmine maakasutus (see hõlmab nii omandis kui kasutuses olevat maad) põllumajandustootja kohta suureneb aasta aastalt. Suureneb nende põllumajandustootjate arv, kelle kasutuses on üle 100 hektari maad ja väheneb nende arv, kellel on alla 100 hektari maad.
Artikliga saab lähemalt tutvuda
SIIN.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Kui plaanid oma aeda uut muru rajada, ei ole august ega varasügis sugugi hilja – pigem vastupidi. Augusti keskpaik pakub murukülviks just sobivaid tingimusi: muld on veel soe, niiskust jagub ning enne külmade saabumist on piisavalt aega, et muru saaks juurduda. Sügisel rajatud muru tärkab kevadel kiiremini ja tugevamana, pakkudes eelise varasemas arengus.