Lugeja kirjutab: Kas põllumees peab kõike ise korraldama?

Tööjõukriis põllumajandussektoris pani oma mõtteid kirja panema majandusteadlase Mati Tamme, kes oli üks Taluseaduse ja põllumajandusreformi visandajatest taasiseseisvunud Eestis.

Lisaks marjapõldudele vajatakse ka puuviljakorjajaid.  Foto: Pixabay

Juhuslikult vaatasin ETV-s saadet „Räägime suud puhtaks“, kus põhiteemaks kujunes maasikate koristamine ajutise tööjõuga ja raskused võimalike töötajate ning maasikate tootja huvide ühitamisega.

Pärast saadet meenus mulle üks talu Mulgimaal, kus mu ema vanuigi hooldas veel vanemat perenaist. Talu juures oli paarkümmend õunapuud ja hulk kirsse, kust minagi omale talvevarud korjasin. Enne sõda olevat seal olnud sada õunapuud, peaaegu hektar, mis tollaste arusaamade järgi oli päris suur õunaaed. Talupere ei hakanud end vaevama saagi korjamisega, mis oli suurim töö kogu aasta peale, vaid peremees müüs õunasaagi kesksuvel maha enampakkumisega. Ostja organiseeris korjajad ja tema mure oli nii korjamise abivahendite kui taara hankimine, samuti see, et korjamisel õunu ei klopitaks. See ostja oli tõenäoliselt keegi organiseerimisvõimeline ärimees, kes parimad õunad säilitas (võimalik, et renditud hoidlas) ja müüs talvel kallilt restoranidele. Osa õunu müüdi juba sügisel. Mahlategu polnud tollal veel eriti moes, aga küllap tehti sedagi ja pandi veiniks käärima.

Sarnast lahendust ei saa tekitada ühe korraga. Kuid võiks proovida mõne väiksema osaga, näiteks vanemal põllul. Võib ju teibad püsti panna ja nende vahel olevat osa pakkuda. Lähiajal vabaneb koondamiste ja pankrottidega hulk organiseerimisvõimelisi tegelasi, kellele see võiks olla uus äriidee: maasikate ja muu põllusaagi kokkuost ja vahendamine. Sellised kokkuostufirmad sobiksid töötlevate ettevõtete juurde nagu Põltsamaa Feliks või Tartus AS Salvest. Las nemad tegelevad töötute/tööotsijatega, kes teeksid tööd paari päeva või mõne tunni kaupa. Võib-olla alustada mitte väga õrnade toodetega nagu peakapsas, peedid ja kaalikad, millele võivad järgneda kurgid, kõrvitsad ja lõpuks ka õrnad maasikad.

Tartu Teraviljaühistu arendusdirektori ametis olles käisin kord Šotimaal teravilja ekstruuderit vaatamas ja mind viidi ühe pullikasvataja juurde, kes seda seadet kasutas. Kui masin nähtud, ajasime ka muud juttu ja küsisin kuidas ta oma pullid rahaks teeb. Selgus, et naaberkülas oli farm, mida seal pidasid vennad ja kelle äri oli loomade oksjonide korraldamine. Loomad toodi sinna, seal sorteeriti kasvu järgi aedikutesse, pandi ajalehte kuulutus, millised loomad oksjonile tulevad ja kuulutatud päeval paugutati haamrit. Kas seal kaal oli, seda ma ei mäleta, kuid ühekaupa neid loomi kindlasti ei kaalutud. Ostjateks olid tapamajade ostuagendid. Oksjoni korraldajad said komisjonitasu.

Ma pole enam kursis, kas Hollandis toimuvad veel lillede ja muude aiasaaduste oksjonid, kus oksjoniruumi tuuakse vaid näidised ja pakkumised tehakse alaneva hinnaga.

Lõpetuseks. Arvan, et põllumees ei pea püüdma kõike ise teha, vaid võib mõned töölõigud teistele ettevõtjatele jätta, kes põllumehe mõnest murest vabastavad. Põllumehed, te käite maailmas ringi. Vaadake peale tootmise tehnoloogiate ka seda kuidas toodangu turustamist on korraldatud, et sellega põllumehel vähem muresid oleks.

Mati Tamm

Jaga lugu:

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150