Kuplite vahelt maailmakaardile: Lõuna-Eesti perefirmad hingavad kriisis ummamuudu

Ettevõtjad usuvad, et rahvas leiab tasapisi tagasi tee väikelinnadesse ja maale, sest maal elamine on luksus, nagu ütleb Vidrikese külamaja perenaine Küllike Lilienberg.

Äripäev otsis Lõuna-Eesti kuplite vahelt üles kuus väikest perefirmat ja küsis, kuidas neil läheb ja millest nad unistavad.

Võrust umbes 40 minuti autosõidu kaugusel Kangsti külas asub Taarapõllu talu, mis toodab mahedaid marjakrõpse ning mahlu ja moose. Krõbinaks saab teha pea kõike: vaarikaid, maasikaid, jõhvikaid, mustsõstraid, ebaküdooniamarju.

Praeguseks on asjad kulgenud aga sinnamaale, et Taarapõllu peab kasutama ka riigi tööturumeedet. Hullemat Silvi aga praegu ei pelga. “Kui midagi siin ilmas kindlat on, siis on need toit, maksud ja surm,” tuletas ta meelde.

Silvi ütles, et põllumees peab olema tark majandaja ja varuma raha ka mustemateks päevadeks. Seepärast võib kriisipelgajale tunduda hulljulgena naise plaan varuda sel aastal sama palju metsamarju kui läinud aastal. Vähem ei tule tema sõnul kõne allagi.

Taarapõllu kasvatab marju ka ise. Talust üle tee kulgevad pikad vaod arooniapõõsastega, ebaküdooniatega, aga ka maasikate ja vaarikatega.

Mõistagi ei koosne Taarapõllu üksnes Silvist. Ettevõttes on palgal kaks töötajat, kes tegutsevad vaheldumisi mahla- ja krõpsuköögis.

Taarapõllu mahlakööki sisse astudes püüab nina kinni lapsepõlvelõhnad. Kelle kodus vähegi mahla tehtud, teab nii mõndagi aurutist, paremal juhul ka mahla pressimiseks kasutatavatest puidust vahelaudadest ja riidelappidest. Umbes samamoodi, mõistagi läbi pastöriseerimise ja muude taoliste protseduuride, käib ka Taarapõllus tootmine. Mahlavaaritajad ei näe tulemust ainult pudelis, vaid võtavad sõelaga vahtu suures pastöriseerimiskatlas loksuvalt ja podisevalt mahlalt. Umbes nii, nagu kunagi kodus tehti.

Põldudel toimetavad Silvi ja tema elukaaslane Kristjan Saar aga kahekesi. Viimane tiirutas meie saabudes uue traktoriga juba põldude vahel ja õhutas marjapõõsaid.

Kristjan on samuti ettevõtja, tõsi, hoopis teises valdkonnas, talle kuulub Otepää kandis tapamaja. Varem ka sigade kasvatamisega tegelenud Kristjan ütleb, et kahe nii erineva ettevõtmise vahel jõuab tegutseda küll, sest lihtsustatult öeldes ei lange sea- ja marjahooaeg omavahel päris kokku. Ja üleüldse, kes teeb, see jõuab.

Silvit ja Kristjanit nähtavasti aitabki see, et nad pole mune ühte korvi pannud.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.