Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Maasika TEST ja selle tähendus
Maasika TEST kontrollib, kuivõrd hästi tahavad Eesti inimesed oma oskuste ja teadmistega Eestit erinevates valdkondades arendada. Lisaks sunnib see mõtlema varem tähelepanuta jäänud probleemile, kuidas tootmisriske juhtida ja milliseid mehhanisme koos riigiga selleks välja töötada. Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik võtab maasikakasvatuse ümber oleva melu selgelt ja erapooletult kokku.
Lisaks riiki vaevanud COVID-19 põhjustatud eriolukorrale ja selle tagajärgedele kogub maasikakasvatajate seas hoogu teinegi mure – kuidas küll koristada peagi valmiv maasikasaak? Maasikad ju ei oota ja kaotavad oma kvaliteeti iga mööduva tunniga. Vähemalt pole maasikakasvatajad näiliselt oma muredega üksi – leheveerge täidavad äkitselt arvukad teadjad, kes maasikakasvatajatele suuniseid pakuvad.
Jagan oma mõtteid eelkõige paljude maasikakasvatajate palvel, kes palusid mul olukorda neutraalselt hinnata. Sestap püüangi siin kokkuvõtlikult esitada oma vaate, mis ei piirdu vaid maasikakasvatusega. Ühest küljest viitab maasikakasvatajate poolt üles kerkinud teema Eesti põllumajandussektori suurele sõltuvusele värvatavast hooajatööjõust, millele tuleb pikaajalisi lahendusi otsida juba praegu. Teisest küljest ilmneb konkurentsikeskkonna probleem, kuna näiliselt ei soovita üheskoos kaaluda välismaiste konkurentide juba toimivaid lahendusi.
Küsimus pole pelgalt maasikates, pigem peegeldab neid punaseid marju ümbritsev arutelu Eesti inimeste muutunud hoiakuid ja majanduse arengut – eestlased otsivad ja ootavad kõrgemalt tasustatud töökohti. Ei taha nõustuda väitega, et kodumaised tootjad vajavad võõrtööjõudu vaid selle suhtelise odavuse tõttu – kuigi eriolukorrast tingitud tööpuudus on kahtlemata kasvatanud huvi põllumajandussektori töökohtade vastu, ei suudeta ikkagi leida riskide maandamiseks piisavalt töötajaid. Mis saab siis, kui kaob eriolukorra tagajärgede negatiivne stiimul?
Maasikakorjamine eeldab tõsist perioodilist pingutust, head tervist, füüsilist vastupidavust ja tugevat motivatsiooni. Muidugi, töötasu on vaid üks motivatsioonitegur ja ei pruugi olla peamine, aga välistööliste jaoks on see siiski esmane motivaator – seega pühenduvadki nad enam töösse, et teenida koju jäänud omastele raha. Välistööjõu ühesemad motivatsioonifaktorid lihtsustavad tootmise planeerimist.
Ma ei taha nõustuda ka sellega, et võõrtööjõust võiks tekkida Eesti julgeolekule otsene oht. Teiste riikide immigratsioonikogemused ju näitavad, et probleemid tekivad siis, kui tööd enam pole. Eestisse saabuvad töötajad on aga selgelt seotud oma töö ja tööandjatega, mis maandab võimalikke riske.
Riskid rahvatervisele on samuti maandatavad, kasvõi töötajate karantiinis hoidmise vormis. Senine kogemus näitab, et oskame pandeemiaohuga ellu jääda, minimeerides seda põhjustada võivaid faktoreid. Kas tõesti on rahvatervislikud kaalutlused peamised?
Vaieldamatult vastutavad poliitikud elanikkonna tervise ees, kuid sama kohustus on teistegi riikide juhtidel. Võõrtööjõu küsimus järgib arenenud riikide mustrit, kus majandusareng on laiendanud inimeste valikuvõimalusi ja andnud võimalusi valida töökohti, mis on paindlikuma töögraafikuga ja vähem füüsiliselt kurnavad kui töö põllumajanduses. Isegi Hispaania ja Kreeka maasikad korjavad põldudelt kolmandatest riikidest pärit ajutised töölised, mis tugevdab nende toodangu konkurentsieeliseid madalama omahinna vormis.
Ei saa süüdistada ainult maasikakasvatajaid selles, et nad pole võimelised konkureerima teiste riikide doteeritava importtoodanguga – Eestile peaks ju oluline olema iga maksumaksja. Üheks kodumaiste tootjate konkurentsivõimet mõjutavaks teguriks ongi importmarjad. Teiseks põhjuseks on kindlasti tootjate soovimatus jõud ühendada ja asutada toimiv ühistu, mis leevendaks toodangu mahu ja sellest tuleneva läbirääkimisjõu tõttu ka esimest probleemi.
Ühelegi tootjale, rääkimata tervest tegevusalast, ei tohiks ütelda, et kui te hakkama ei saa, pole teid vaja. Maapiirkonnad vajavad igasuguseid ettevõtteid ja ettevõtjaid – tootmise mitmekesisus on võimalus, kui mitte vajadus. Osad ettevõtjad pole paratamatult konkurentsivõimelised, mistõttu kaovad nad turult või peavad kohanema turutingimustega, mis ei tohiks aga tähendada terve valdkonna hääbumist.
Eesti tootja peab arvestama välise konkurentsikeskkonnaga, olgu ta piimatootja, teraviljakasvataja või maasikakasvataja. Meie naaberriikideski rakendatakse hooajatöödeks võõrtööjõudu väga selgetel põhjusel: võõrtöölised on suhteliselt paremini motiveeritud ja valmis korjeperioodil intensiivselt töötama, mis vähendab tootmisega seotud riske. Seetõttu ei tohiks Eestigi seda varianti pikemalt mõtlemata kõrvale heita.
Kindlasti on ka makstav tasu ajendiks võrreldes Eestiga majanduslikult vähemarenenud riikidest tulevatele töötajatele. Meenutagem, et alles hiljuti oli Soomes maasikate korjamine praktiliselt eestlaste rahvussport, sest et seal maksti Eestiga võrreldes kõrgemat tasu. Suhteliselt kõrgemat tasu saab aga maksta siis, kui tarbijad on valmis ja võimelised lõpptoote eest rohkem maksma. See omakorda peegeldab riigi ostujõudu ja sissetuleku taset.
Hetkel kuum
Olles oma doktoritöös uurinud maasikakasvatuse majanduslikke aspekte ja teades endise maasikakasvatajana selle töö iseärasusi, pole õiglane väita, et tegemist on marginaalse probleemiga. Ehkki riigi SKP-s võib maasikakasvatuse panus näida väheoluline, täidab sektor maamajanduse ja põllumajandussektori seisukohalt tähtsat ülesannet – see aitab maaettevõtjatel maal püsida ning hoida maapiirkondades noori ja algatusvõimelisi inimesi nii tööandjana kui ka piirkonna arendajatena.
Maasika TEST kontrollib, kuivõrd hästi tahavad Eesti inimesed oma oskuste ja teadmistega Eestit erinevates valdkondades arendada. Lisaks sunnib see mõtlema varem tähelepanuta jäänud probleemile, kuidas tootmisriske juhtida ja milliseid mehhanisme koos riigiga selleks välja töötada. Muidugi juhib maasikatest tähelepanu teadus- ja arendustegevus senisele (ala)väärtustatusele, mis pärsib innovatsiooni, et näiteks automatiseerida maasikate korjamist ja muid tegevusi.
Vastus tuleb veel leida küsimusele, kuidas suurendada erinevate meetmetega eestlaste soovi tulla tööle põllumajandus- ja aiandussektorisse ning vabaneda ebaõiglase töötasu stigmast. Põllmajandussektor on ehk üks õiglasema palgapoliitikaga sektoreid, kuna selle palgamaksmise võime sõltub otseselt toorme kokkuostuhindadest ja toetuste tasemest.
Pole aus öelda, et parem „selle kapsa väetamisega mitte tegelda, mis saaki ei anna“, kui tegevusel on märksa laiem sotsiaalmajanduslik tähendus ja mõju Eesti maapiirkondade arengule ja (toidu)julgeolekule. Me vajame oma maaharijaid ja toidutootjaid, sest kriisi kogemused näitavad selgelt, kuidas häiringud tarneahelates võivad mõjutada toidutootmist ja -varu.
Seega on maasikatest suurema tähendusega kui seda hetkel tajutakse, mistõttu tuleb küsimusega tegeleda viivitamatult. Abi on näiteks isekorjamise (pick-your-own) meetodi kasutamisest. Samuti ei tohiks ära põlata välisüliõpilasi, kes paraku ei saa maailmas valitseva pandeemia tõttu koju naasta ja võiks seega olla valmis hooajatöödega abistama.
Need on siiski ajutised lahendused – Eesti toidutootmine sõltub ikkagi olulisel määral välistööjõust. Töötute ajutise töötamise soosimine toetuste kadumiseta on katlemata asjakohane meede. Tööampsudki avavad uusi võimalusi, kuigi kasvatavad oluliselt ettevõtete halduskoormust.
Leian, et hädasti välistööjõudu vajavatel tootjatel tuleks aktiivselt osaleda välistööjõuga kaasnevate võimalike riskide maandamise meetodite väljatöötamises. Samaaegselt peavad nad otsima ka pikaajalisi lahendusi. Näen lahendusena valdkondliku (ümber)õppe ja automatiseerimise kombinatsiooni, tähistagem seda kasvõi Maasikas 2.0 loosungiga. Kuid lahenduse leidmine algab probleemi mõistmisest, mis nõuab aga tahet.
Muidugi on võimalik põllumajandustootjate tööjõumured täielikult kodumaiste töökätega lahendada. Selleks aga peavad eestlaste hoiakud ja põllumajanduse maine nende silmis drastiliselt muutuma. Hoiakute muutused ja mainekujundus võtavad aastaid või isegi aastakümneid ning nõuavad erasektori ja avaliku sektori sihipärast koostööd. Põllul kasvavad viljad nõnda kaua ei oota.
Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi maamajanduse ökonoomika professor
Enimloetud
4
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Järjekordne superinvesteering Eesti piimandussektorisse
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele