Doktoritöö: pikem viljavahetus hoiab kartulipõllu kontrolli all

Uurimistöö näitas, et Eesti, Läti ja Leedu kartuli-lehemädaniku tekitaja P. infestans populatsioonid on sagedase sugulise paljunemise tulemusel geneetiliselt väga mitmekesised. "Nendes populatsioonides esineb hulganisti unikaalseid genotüüpe, kuid leidub ka kohalikke kloone, mis on kohastunud piirkonnas paljunema, levima ja ellu jääma," kirjeldas Kiiker tulemusi.

Teistes Euroopa riikides laialt levinud invasiivseid kloone Balti riikides veel tuvastatud ei ole. Küll aga on patogeenil väga hea kohastumisvõime, mistõttu peab autor levikut muutuvate kliimatingimuste kontekstis tõenäoliseks. Seevastu on P. infestans isolaatide paarumistüüpide A1 ja A2 esinemine Eestis peaaegu võrdne ja paarumistüübid esinevad koos samadel põldudel. See suurendab oluliselt sugulise paljunemise toimumise tõenäosust, mullas püsivate oospooride moodustumist ja igal kasvuhooajal uute patogeeni genotüüpide esile kerkimist.

"Nakkusohu vähendamiseks tuleks kartulikasvatajatel hoida põldudel pikemat viljavahetust (vähemalt 4 aastat), kasvatada lehemädanikule resistentsemaid sorte ja kasutada haigusvaba sertifitseeritud seemnekartulit," soovitab Kiiker. Fungitsiidide kasutamisel tuleks lähtuda põhimõttest, et roteerides erineva toimeainega preparaate on võimalik lehemädaniku levikut pidurdada ja vältida resistentsete patogeenipopulatsioonide teket.

Patogeeni genotüüpide ja kloonide levikut ning ellujäämist Balti riikides tuleb järjepidevalt jälgida, et reageerida populatsiooni muutustele asjakohaste ennetus- ja tõrjevõtetega.

Doktoritöö juhendajad on prof. Marika Mänd ja dotsent Eve Runno-Paurson ning oponent dr. Didier Andrivon, Research Director (French National Institute for Agriculture, Food and Environment (INRAE)).

Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.