Autor: Põllumajandus.ee • 4. detsember 2020

Jätkame arutelu „surnud lehma toetuse“ üle

Eelmisel nädalal leidis mitmes meediaväljaandes elavat kajastust lugu „surnud lehma toetusest“. Teemakäsitlus oli põhjalik, kuid mõningad aspektid, mida oleks selle teema edasises arutelus kasulik meeles pidada, jäid laiemale publikule avamata. Need aspektid selgitab lahti Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira.

Jätkame arutelu „surnud lehma toetuse“ üle
Autor: Meelika Sander-Sõrmus

Otsetoetusi hakati Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide põllumeestele maksma pärast 1992. aasta nn MacSharry reformi. Enne seda toetati ELi põllumehi nii, et tollitariifide ja sekkumiskokkuostu abil tagati maailmaturu hindadest oluliselt kõrgemad siseturuhinnad. Selle tulemuseks olid nn või- ja teraviljamäed, sest kõrged hinnad andsid põllumajandustootjatele signaali toota rohkem. Kuna EL turul tekkis ülepakkumine, siis ostsid riigid sekkumisladudesse võid, lõssipulbrit, teravilja ja liha. See süsteem oli riikidele nii rahaliselt kui administratiivselt väga kulukas.

Selleks, et põllumajandustootjad teeksid tootmisotsuseid rohkem maailmaturuhindadest lähtuvalt, tuli vähendada ELis siseturuhindu. Et see muudatus ei oleks põllumeestele liiga järsk, lepiti kokku, et vana ja uue režiimi hinnavahe kompenseeritakse otsetoetustega. Näiteks, või ja piima hinnad langesid, kuid piimatootjad said otsetoetust iga piimalehma eest, mis kompenseeris hinnalanguse. Kuna kasvatavad põllukultuurid, loomad ja nende produktiivsus oli riigiti erinev, siis sellest lähtuvalt said erinevad ka keskmised otsetoetuste ühikumäärad, mille ühtlustamisega nähakse vaeva tänini.

Kuigi põllumajandustoodete hinnad ELis langesid, andis algne otsetoetuste süsteem põllumeestele jätkuvalt signaali, et kasulikum on põllukultuuride pindala ja põllumajandusloomade arvu suurendada. Selleks, et põllumajanduse tootmisotsustes veelgi toetuste mõju vähendada, lepiti 2003. aastal toimunud nn Fischleri reformi käigus kokku, et otsetoetused seotakse konkreetsetest tootmistegevusest lahku. Seda oli võimalik teha kahel viisil – 1) nn piirkondliku mudeli puhul said kõik ühe piirkonna põllumajandustootjad võrdse hektaripõhise toetuse; 2) nn ajaloolises mudelis sai iga põllumajandustootja toetusõigused, mis põhinesid tema isiklikul põllukultuuride pindalal ja põllumajandusloomade arvul teatud referentsaastal.

Kui lihtsustada, siis Eestis rakendatakse piirkondlikku mudelit ühtse pindalatoetuse puhul ning üleminekutoetuste puhul, mida nüüd tuntakse ka „surnud lehma toetusena“, on kasutusel ajalooline mudel. Poliitika eesmärk oli vähendada otsetoetuste mõju konkreetsete tootmisotsuste tegemisel, et põllumajandussektor lähtuks otsuste langetamisel veelgi enam turusignaalidest. Taas kord kompenseeriti muutuste mõju, seekord tootmiskohustusest lahti seotud otsetoetuste näol.

Kuigi see võib tunduda ootamatu, vastavad ajakirjanduses toodud näited ettevõtetest, kes saavad oma 2006. aastal karjas olnud lehmade eest toetust, aga täna enam lehmi ei pea, üsna täpselt antud poliitika eesmärgile. Eesmärk oligi võimaldada põllumajandustootjatele suuremat paindlikkust valimaks, mil määral tegeletakse ühe või teise tootmissuunaga, ilma et sellega kaasneks „karistus“ väiksema toetuse näol. Kui tänaseni makstaks toetust iga liitri toodetud piima eest või iga karjas oleva piimalehma eest, siis tõenäoliselt oleks meil Eestis tänasest enam piimalehmi, kes toodaks tänasest enam piima ja võimalik, et piima kokkuostuhind oleks veelgi madalam ja kriiside korral vajalikud riigi või ELi poolsed kompensatsioonid veelgi suuremad.

Arvestades tootmiskohustusest lahti seotud otsetoetuste tekkelugu ja eesmärki, on igati põhjendatud küsida, kas selline süsteem on praegu, umbes 15 aastat pärast selle loomist, endiselt põhjendatud ja millised on selle kaasnevad mõjud. Euroopa Komisjon on juba 2007. aastal ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli“ teatises sedastanud, et mida aasta edasi, seda vähem on põhjendatud ajaloolise mudeli rakendamine ning liikmesriigid peaksid liikuma regionaalse mudeli suunas, mille puhul on riigi sees erinevate põllumajandustootjate toetustasemed ühtlasemad. Kui me Eestis oleme endale ja ka teistele liikmesriikidele hästi teadvustanud, et vaja on toetustasemete ühtlustamist ELi liikmesriikide vahel, siis laialdaselt ajaloolist mudelit rakendanud liikmesriikides, on sama väljakutse ka riigi sees, kuna eri piirkondades on keskmised toetustasemed kordades erinevad.

Eesti seisukohast teeb olukorra keerukamaks see, et üleminekutoetus, mis põhineb ajaloolistel referentsidel (piimalehmade arv, põllukultuuride pindala jne) on peamine viis, mille abil on võimalik vähendada vahet Eesti ja vanade EL liikmesriikide põllumeeste toetustasemete vahel. Seni kuni ELis ei ole põllumajandustootjate toetustasemed ühtlustunud, on üleminekutoetused väga oluline viis parandamaks Eesti põllumeeste konkurentsikeskkonda.

Seetõttu tuleks saavutada Euroopa Komisjoniga kokkulepe, mis lubaks üleminekutoetusi maksta piirkondliku mudeli alusel, kus kõigil täna tegutsevatel põllumajandustootjatel oleks õigus saada seda toetust võrdse ühikumääraga. See aitaks lahendada praeguse süsteemi kaks probleemi:

1) ebavõrdsuse noorte põllumeeste suhtes, kellel ei ole ajaloolisi toetusõigusi;

2) üleminekutoetuste eelarvest märgatava osa „hajumise“ neile põllumajandustootjatele, kes on turusignaalidele tuginedes muutnud oma tootmissuunda.

Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor

Jaga lugu
Pollumajandus.ee suurtoetajad:
Pollumajandus.ee toetajad:
Sigrid SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 14 990
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150