Täna 50. aastat tagasi tunnustati agronoomi ja sordiaretajat Nobeli rahupreemiaga

Borlaugi eestvedamisel suudeti kahekümne aasta jooksul (neljakümnendatest kuuekümnendateni) Mehhikos aretada kõrgesaagilised nisusordid, mis olid vastupidavad haigustele ning olid võimelised kasvama väga erinevates kasvuoludes. Stabiilne saagikus erinevates oludes kindlustas inimesed iga-aastaselt toiduga ja vähendas sõltust ekspordist. Viiekümnendatel aastate teisel poolel suutis Mehhiko end nisuga juba väga kindlalt ise varustada, kümnekonna aastaga suurenes kogutoodang seitse korda. Mehhiko edu oli aluseks edaspidisetele positiivsetele arengutele Indias, Pakistanis ja teistes Aaasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikides.

Borlaug viis uute sortide sisse lühikõrrelisuse geeni (Rht-1 ja Rht-2), mis saadi Jaapanis aretatud nisust Norin 10. See andis uutele nisusortidele veelgi paremad agronoomilised ja majanduslikud omaduses. Kuuekümnendatel aastatel levisid uued ja efektiivsemad nisusordid ka teistesse arengumaadesse ning lisaks nisusaagi suurenemisele aitas see kaasa üldise majandusliku olukorra parandamisele ja inimeste heaolu tõusule. Lisaks nisu parendamisele tegeleti ka maisi, riisi, sorgo ja odraga. Erinevates maades arendus, aretustöö korraldamine ja põllumajanduse kaasajastamine sai toimuda Borlaugi hea juhtimioskuse ja kindlmeelsuse tõttu.

Eriti aktiivselt aitasid Borlaugi aretatud ja neist edasi arendatud nisud kaasa India ja Pakistani nisusaagi suurenemisele ja majanduse turgutamisele, kaasaegsemate tootmisviiside kasutusele võtule, näljahäda vähendamisele.

Perioodi 1950-1970, mil arengumaades toimus põllumajandustoodangu järsk suurenemine nimetatkse roheliseks revolutsiooniks. Rohelist revolutsiooni on ka kritiseeritud ja selle peale ütles dr. Norman Borlaug oma auhinna vastuvõtmise kõnes: “Kriitikud on öelnud, et roheline revolutsioon on loonud rohkem probleeme kui on suutnud neid lahendada. Ma ei saa seda aktsepteerida, sest usun, et inimkonnale on parem kui ta peab lahendama probleeme, mis on põhjustatud küllusest kui probleeme, mis on põhjustatud äärmisest puudusest. Maailma rahvaarv kasvab kiiresti. Me ei suuda kõrvaldada kõiki maailma sotsiaal-majanduslikke hädasid. Kuid me peame liikuma, vastasel juhu hävime liigina nagu hävisid dinosaurused kriidiajstu lõpus. Roheline revolutsioon on muutumine õiges suunas kuid see ei muuda maailma utoopiaks. Keegi pole selle piirangutest teravamalt teadlikud kui need, kes selle algatasid ja selle edu eest võitlesid. On olemas erinevaid võimalusi ja edaspidine sõltub ka valitsusjuhtide, riigimeeste, teadlaste, haridustöötajate ja ajakirjanduse arukatest, integreeritud ja püsivatest jõupingutustest. Edasiminek peab olema pidev ja lisaks nisu ja teiste teraviljade suuremale saagikusele on vajalik ka suurem valgusisaldus ja see on juba loomisjärgus.”

Dr. Borlaug oli teadlane, kes on õpetanud välja ka palju noori teadlasi. Ta pidas vajalikuks õppida-õpetada pigem põllul. Teaduslikud meetodid, mida ta kasutas, pidid andma tulemuse praktikas. Kui midagi ei toiminud, tuli see vahetada uue ja parema meetodi vastu. Pragmaatilise, eesmärgile pühendunud inimesena vältis ta püüdlust selle poole, mida ta nimetab “akadeemilised liblikad”.

“Asjakohatute akadeemiliste liblikate uurimist ei soositud nii teadusliku tööjõu terava puuduse kui ka vajaduse tõttu, et tootmises kasutamiseks oleksid võimalikult kiiresti kättesaadavad andmed ja materjalid,” ütleb ta oma Nobeli kõnes. “Kui soovite rahu, siis loogem õiglust, kuid harige samal ajal põlde, et piisavalt leiba toota - muidu rahu ei püsi.”

Norman Borlaug suri 12. september 2009.