Jüri Tiidermann: turbatööstus oleks heas seisus, kui poleks poliitilisi piiranguid

Kliimaministeerium saatis kooskõlastusele määruse eelnõu, millega uuendati turbakaevandamiseks sobivate alade nimekirja. Pikaajaliste negatiivsete keskkonnamõjude vältimiseks eemaldati kaevandamiseks sobivate alade hulgast ligi 125 000 hektarit soid.

Eesti Turbaliidu eestvedamisel sündis alanud aasta alguses Põhjamaade-ülene teadusprogramm, mis uurib maakasutuse mõjusid kliimale ja aitab täpsustada Eesti tegevusplaani kliimamuutuste vähendamiseks. Miljoneid eurosid maksvat programmi juhib rahvusvaheline teadlaste meeskond mitmest ülikoolist. Uuringut rahastab üle 50 suurettevõtte Eestist, Lätist, Leedust, Soomest ja Rootsist.

Eesti Turbaliidu algatusel on moodustamisel Põhjala ja Baltikumi ülene teaduskonsortsium, mis hakkab uurima turba kaevandamise ja kasutamise mõjusid kliimale ning vajaduse prognoosi lähikümnenditeks.

Eelmisel nädalal kirjutati ajakirjanduses Eesti turbakaevandamisega seotud probleemidest, ent võimalikest lahendustest oli juttu vähe. Miks on tarvis põhjalikumalt uurida kõiki turbakihte ja kuidas kaasaegsete tehnoloogiatega seda väärindada, selgitavad staažikas Eesti turbauurija Mall Orru ning pinnakattegeoloog Leeli Amon Tallinna Tehnikaülikoolist.

Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.