Loomade jäsemehaigused on Eesti farmides endiselt väga suur probleem

„Lehm ei ole akrobaatiline ega kuigi graatsiline loom, ta kaalub siiski üle poole tonni ja sellise massi juures on tal raske seista tunde lüpsijärjekorras ebatasasel pinnal. Ta võib järskude pööretega ka väga aeglaselt liikudes oma sõrga kahjustada ning end libedal käiguteel vigastada,” selgitab Kalvet.

Haiguste tekke ja levimise vastu aitab jalatervise jälgimise ning ennetamise rutiin, mille peaks tegelikult iga farm läbi mõtlema juba hoonete planeerimise etapis. Kõige soodsam, ent aeganõudev ning mitte kuigi kiire tulemusega on karja süstemaatiline lonkamiste hindamine iga kolme nädala tagant või vähemalt kord kuus. See on ajamahukas töö, kus üks inimene jälgib loomi, märgib üles nende lonkeprobleemid ning määrab karja lonketaseme. Sellest lähtuvalt hakatakse karja tervist hindama. Samas on juba päris haigeid lehmi lihtne märgata – neid tuleb asemelt üles ajada, nad tulevad alati viimasena lüpsile ja söövad kehvasti. Selle tõttu langeb loomade söömus ning väheneb piimatoodang.

Kindlasti on probleemide korral oluline mitte lihtsalt fakti konstateerida, vaid lahendustega tegeleda – määrata esiteks, kas tegemist on nakkusliku haigusega või mitte. Nakkuslikud haigused nagu digitaaldermatiit on alati keerukamad, sest niiskes sõnnikus elavatest ja paljunevatest bakteritest on tahestahtmata mõjutatud kogu kari. Sõramädanikust lahtisaamine on sisuliselt võimatu, kuid selle minimaliseerumine nõuab järjepidevat tööd. Enamasti tuleb nakkus lauta näiteks teistest farmidest pärit noorloomadega või tuuakse sisse ebapiisava hügieeni tagajärjel jalatsite või farmitehnikaga.

DeLaval OÜ müügijuhi Jüri Anepaio sõnul on loomade heaolu parandamiseks ja sõraprobleemide ennetamiseks loodud mitmeid efektiivseid lahendused, näiteks mittelibedad kummimatid loomade liikumisteedele. Betoonpõrandad küll kulutavad sõrgu, kuid vastava töötlusega kummimatid pakuvad suuremat mugavust loomadele. Selliste mattide kasutamine aitab hoida aastas kokku umbes ühe värkimise. Loomade lamamispind peab olema piisavalt pikk ja lai, et loom ei peaks olema kägaras.

„Sõrgade haigused on Eesti farmides väga päevakorral, moodustades koguni 17% karjast väljamineku põhjustest,” ütleb Anepaio. „Ja kuna ravikulud pole just väikesed, on oluline panustada ennetamisele. Ehkki alguses tunduvad ka ennetustööd suure investeeringuna, tasuvad need ära: rutiinvärkimine, õiged asemed, head käiguteed ja mugavas kohas asuv sõrahooldusvann, kuhu lehma jalg piisavas ulatuses sisse mahub. Põhjus, mis jalahaigustele võrreldes sigimisprobleemidega nii palju tähelepanu ei pöörata, on see, et seal pole rahalist kukkumist nii otseselt näha ega tajuta kui suur raha sõraprobleemide tõttu kaduma läheb.“

Lisaks piima andvatele lehmadele ei tohi unustada ennetustööd ka noorloomade puhul, eriti juhul, kui laut on jagatud kaheks ning lehmad ja mullikad seal olevate võimalike haiguskolletega kokku puutuvad. Samuti tuleb paremaid võimalusi haiguste vältimiseks ja loomade heaoluks tagada ka kinnisloomadele.