Mis juhtus Yara’ga?

Kui Eesti 1991.aastal iseseisvus, sisenesid meie turule lääne väetisetootjad, kellest esimestena soomlaste Kemira ja norralaste Norsk Hydro. Mõlemal firmal ei jäänud sel hetkel muud üle, kui kohaneda turul juba olemasoleva süsteemiga - vaatamata sellele, et kõikides Põhjamaades märgistati tooteis olevaid toitaineid ainult elementidena. Teisele turule sisenemine ning sellest tingitud pakendite muutmine ja soovituste andmine põhjustas peavalu küll lääne tootjatele, aga mitte kohalikele põllumeestele. Selguse mõttes oleks hea lisada, et sarnane segadus on tegelikult endiselt kogu Euroopas. Ainukene regioon, kus on selgus majas, on Põhjamaad – siin kasutatakse kõikide toiteainete puhul tähistamiseks ainult elemente. Ka Kesk- ja Lääne Euroopas on endiselt osad keemilised elemendid pakenditel oksiidina ning osad elemendina.

Agronoomiliselt pole olemas paremat aega muutusteks, kui praegu. Viimaste aastate keerulised tingimused, kõrgemad sisendite ja madalamad saagi hinnad on tinginud selle, et Eesti põllumehed on hakanud järjest rohkem pöörama tähelepanu väetiste hindadele ja kasutatavatele kogustele. Lähtudes sellest, mida konkreetselt üks või teine kultuur või muld vajab, ehk väetamise veelgi suurem täpsus, on tõusnud väga olulise tegurina päevakorda. Mulla tervis ja selle seisund on tähtsamad, kui kunagi varem. Oma mõju avaldab ka Euroopa Liidu poolt peale surutav Rohepööre ja selle mõjul tekkiv surve väetamise vähendamisele. Meie ühine eesmärk on ju saavutada maksimaalne tulukus, ehk 1 saagi tonni kohta kasutada nii vähe väetist, kui on optimaalne ja otstarbekas. Mitte ainult kultuuri-, vaid ka põllupõhine väetamine ning veelgi rohkem läbi mõeldud väetamise otsused, on kõige aluseks. Minnes üle oksiididelt elementide põhisele arvutustele, on üheks suurimaks argumendiks just selle lihtsus ja konkreetsus ning ühine arusaam, mis jätab vähem eksimisruumi. Samuti oleme me jõudmas uude ajastusse, kus paljud isad annavad oma põllud poegadele üle ning uus generatsioon on veelgi rohkem jätkusuutliku ja taastava põllumajanduse suunitlusega. Noorema põlve põllumeestel puuduvad ka "nõuka"-aegsetest koolitustest kaasnevad harjumused ja pigem kasutataksegi juba elementide põhist arvestust.

Kui me räägime taimede toitumisest ja väetamise normidest, siis millest me õigupoolest räägime? Taimedele toitumiseks vajalike elementide N, P ja K andmisel ning saagi ja põhuga põllult ära viidavate toitainete koguste puhul räägivad kõik põllumehed pigem alati elementidest. Mullas olevaid toitaineid kajastatakse enamus juhtudel samuti just elementides. Väetiste puhul ostame ja laotame põllule ju taimedele vajalikke elemente. Me ei peida elemente oksiidide taha, vaid räägime asjadest lihtsalt ja mõistetavalt, nii nagu on!

Paljudele põllumeestele võib segadust nüüd tekitada see, kui uuel pakendi märgistusel on väiksemad numbrid. Esmapilgul võib jääda mulje, nagu oleks Yara väetised kuidagi „lahjemaks muutunud“ ja põllul peaks nüüd kasutama suuremaid kulunorme. Pakendite sisu tegelikkuses ei muutu, muutuvad ainult toodete nimetused. Numbrid pakendil on nüüd küll väiksemad, kuid sisaldused on kajastatud reaalsetes elementides, mis teeb väetisevalemi lugemise ja hektari kohta antava elementide koguse arvestamise kordades lihtsamaks. Samuti on edaspidi palju lihtsam süveneda erinevate riikide katsetulemustesse, sest üldjuhul on ka need kajastatud elementides – seda just eriti Põhjamaade regioonis.

Lisaks oksiidilt elemendile üleminekule on Yara tootevalikus veel teinegi muudatus. Meie valikust kaovad mitmed siiani kasutusel olnud NPK väetised. Oleme valikusse alles jätnud kaks madalama lämmastiku ja kaks kõrgema lämmastikuga toodet, samuti ühe kõrgema fosfori ja ühe kõrgema kaaliumi sisaldusega toote. Usume kindlalt, et alles jäänud Yara tooteportfelli seitsmest tootest leiab iga põllumees endale vajalikud NPK tooted.