16. märts 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Me loodame liialt virtuaalmajandusele ning reaalmajandus justkui oleks hääbuv nähtus. Vanad ELi riigid kindlasti aitavad põllumehi rahvusriigi eelarvest nii, et toodangu maht ei väheneks," rääkis Murakas. "Eesti põllumajandus on viimase kümne aastaga läinud üle kaasaegsele tootmistehnoloogiale ning see on nõudnud palju investeeringuid. Praegu on toodangu realiseerimise hinnad alla äriplaani hindade, järelikult tekib raskusi laenude teenindamisega. See saab olema põhiline probleem."

Toidutööstuses valitseva olukorra iseloomustamiseks tõi Muraks võrdluseks teised tööstusharud, kus toodangu kokkumine on oluliselt suurem.

"Üldiselt arvatakse, et toidu tootmine väheneb kriisi ajal kõigest 3%. Kui võrrelda autotööstusega, mis lähema kahe-kolme aasta jooksul kukub prognooside kohaselt 50% ja luksuskaupade 80protsendilise langusega, siis toidutootmise riskid on tõepoolest väikesed," iseloomustas Murakas. "Samas on põllumees lühiajaliselt väga „haavatav".

Must stsenaarium on tema hinnangul see, kui toidu tootmine väheneb suurusjärgu võrra. Maailmas on näiteid, kus põllumajandustootmise taastamine, eriti kehtib see loomakasvatuse kohta, on võimalikuks osutunud ainult suure hulga maksumaksja rahaga, lisas Murakas. Ta märkis, et põllumehes tekitab protestimõtteid võrdlus teiste riikide põllumajanduspoliitikaga.

"Kui Eesti põllumees leiab, et teda koheldakse halvemini kui teiste riikide põllumehi või halvemini kui teisi majandussektoreid Eestis, siis on tal ka põhjust protestida," nentis Jaanus Murakas.