29. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelist nähti meetmetele, mille puhul peetakse silmas nii kliima- kui ka keskkonnapoliitika eesmärke. Euroopa Komisjoni ettepanekus väljendusid need lihtsate, üldistatud, mittelepinguliste ja iga-aastaste keskkonnameetmetena, mis lähevad kaugemale nõuetele vastavuse süsteemi nõuetest ja on seotud põllumajandusega (nt püsikarjamaa, taimkate, viljavaheldus ja ökoloogilistel põhjustel söötijäetud maa). Samuti tehti ettepanek analüüsida võimalust lisada kehtivatele NATURA 2000 aladele nõudeid ja tugevdada heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite teatavaid elemente.

Sellest ettepanekust on pooleteise aasta arutelude põhjal välja kujunenud otsetoetuste osana lisatoetus kliimat ja keskkonda säästvate põllumajanduslike tootmisviiside rakendamise eest (nn rohestamine), mis rakendub kõigile põhitoetust taotlevatele põllumajandustootjatele. Selle lisatoetuse rahastamiseks nähakse otsetoetuste määruse eelnõus ette 30% liikmesriigile määratud aastasest ülempiirist e otsetoetuste kogusummast.

Põhitoetust saavad põllumajandustootjad peavad järgima oma toetusõiguslikel hektaritel kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajanduslikke tootmisviise, milleks on:

põllumajanduskultuuride mitmekesistamine;püsirohumaa säilitamine;ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade määratlemine.

Õigusakti eelnõus käsitletakse eeltoodud kolme nõudega võrdväärseid meetmeid, mis rakendamisel annavad õiguse kõnealusele  toetusele. Näiteks tunnustatud mahetootjad peavad olema ipso facto õigustatud nimetatud toetust saama põllumajandusliku majapidamise sellele osale, mis vastab määruse (EÜ) 834/2007 artiklile 11. Ka need põllumajandustootjad, kelle majapidamised asuvad direktiividega 92/43/EEC , 2000/60/EC  või 2009/147/EC  kaetud aladel, saavad käesolevat toetust juhul, kui nimetatud tootmisviise rakendatakse direktiivides sätestatud meetmetes võrdväärselt või suurema ulatuse ja mõjuga, kui rohestamise nõuded ette näevad. Lisaks rakenduvad teatud liikmesriikides Euroopa Komisjoni kehtestatavatele kriteeriumidele võrdväärsuse osas vastavad sertifitseerimisskeemid ja keskkonnatoetuste meetmed, mis võivad  põllumajandustootjatele samad õigused anda.

Järgnevalt lühidalt kolmest eelpool nimetatud nõudest, nagu neid on käsitletud 2013. a märtsi alguse seisuga Nõukogu põllumajanduse horisontaalküsimuste otsetoetuste valdkonna töögrupis ja Põllumajanduse Erikomitees.

Põllukultuuride mitmekesistamise nõue kehtib eelnõu alusel põllumajandustootjatele, kelle kasutuses oleva põllumaa suurus on üle 10 ha. Põllumaal suurusega 10 - 20 ha on nõue kasvatada vähemalt kahte ja põllumaal pindalaga üle 30 ha vähemalt kolme põllukultuuri. Põllukultuur määratletakse perekonna tasemel, kuid erandina käsitletakse eraldi kultuuridena suvi- ja talikultuure. Sama käsitlus kehtib ka perekondade Brassicaceae, Solanaceae, Genera Triticum ja Curcurbitaceae kuuluvatele kultuuridele. Nõudest on vabastatud põllumajandustootjad, kelle maakasutusest valdava osa moodustavad rohumaa, kesa või liblikõieliste kasvupind.

Püsirohumaa säilitamise kohustus on jätkuks juba kehtivale nõudele käesoleval rahastamisperioodil. Kuigi üldreeglina soovitakse selle nõude täitmise jälgimine viia individuaalse tootja ja konkreetse maa-ala tasemele, on ette nähtud erand liikmesriikidele, kus viimastel aastatel püsirohumaa pole üle 5% vähenenud (2012. a. võrreldes 2005. aasta tasemega). Eesti puhul on püsirohumaa osakaal aasta-aastalt suurenenud. Seega, sõltuvalt 2014. aasta taotlustel näidatavast püsirohumaa pindalast, saame suure tõenäosusega jätkata jälgimist ka edaspidi riigi tasemel. Siiski tuleb silmas pidada, et üksiku tootja tasemel võib maakasutust muuta kuni 5% ulatuses ning maa üleminekul teisele tootjale läheb kohustus   maaga kaasa.

Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa- alade määratlemine 7% tasemel põllumaast on senisest kõige erinevam ja ka meile kõige enam probleeme valmistav nõue. Nõudest on vabastatud põllumajandustootjad, kelle maakasutuses põllumaa moodustab kuni 15 ha. Samuti need tootjad, kelle  kogu maakasutusest 75 % on rohumaa või  rohumaa, kesa ja liblikõielised kokku moodustavad 75% põllumaast. Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladena võib käsitleda järgmisi alasid: kesa; terrassid; maastikuelemendid; puhverribad, mida võib niita või karjatada, kuid ei tohi kasutada väetisi ja taimekaitsevahendeid; püsikultuurid (20-50 puud ha); metsaäärsed toetusõiguslikud põllumaaribad; viinapuud järskudel nõlvadel; kiirekasvuline madalmets; talvise taimkatte alad; lämmastikku siduvad kultuurid. Liikmesriigi ettepanekul ja Komisjoni heakskiidul on võimalik ka muude alade lisamine loetelusse. Arvestades Eesti territooriumi suurt metsasust ja põllumajandusmaa suhteliselt väikest osakaalu, oleme koos sarnases olukorras olevate liikmesriikidega soovinud, et seda looduslikku eripära ja mosaiikset põllumajandusmaa kasutust võetaks selle kohustuse määratlemisel paindlikumalt arvesse. Kõnealuses osas on sobiva lahenduse leidmine veel käsil.

Mitmete nõuete praktiline rakendamine on suuresti sõltuv ka rakendust reguleerivatest õigusaktidest, mille väljatöötamisele asutakse pärast kokkulepete saavutamist Euroopa Nõukogu ja Parlamendi vahel. Loodetavalt juba käesoleva aasta teises pooles.

Artikkel ilmus EPKK Teraviljafoorumi raames.

Autor: Mai Talvik