19. september 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Osalejate nimekirjas oli veel 150 tippteadlast, tunnustatud eksperti, tegevfarmerit ja ajakirjanikku üle maailma. Eestit esindas üritusel dr. David Arney Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudist, kelle eriala ongi loomade heaolu.

Konverentsi teemaks valiti loomade eluiga, sest tervelt  70-80% lehmade prakeerimisest on plaaniväline ja soovimatu, mis tähendab tohutut rahalist kahju ja piimatootmise kasumlikkuse langust. DeLaval, kui üks juhtivaid ettevõtteid piimafarmiseadmete alal, on võtnud oma põhimõtteks jätkusuutliku piimatootmise arendamise ning tunneb vastutust selle elluviimisele kaasa aitamise eest. See oli ka üks konverentsi kokkukutsumise põhjustest. Kahe päeva jooksul said osalised näha videotutvustusi maailma eesrindlikest lüpsifarmidest, kuulata huvitavaid ettekandeid, esitada küsimusi ja arutleda esinejatega nende meelisteema üle. Lisaks külastati praktilise osana Hamra farmi, kus pööratakse erilist tähelepanu loomade heaolule. Ürituse jätkuna said soovijad kolmandal päeval tutvuda ka teiste kaasaegsete Rootsi farmidega.

Peamiste enneaegse prakeerimise põhjustena toodi konverentsil esile sõrgade ja jalgade ning sigivuse probleeme, samuti udarapõletikke. Jõudluskontrollikeskuse aastaraamatu andmetel on eespool toodud probleemid ka Eestis kõige levinumateks prakeerimispõhjusteks, millele järgnevad muud haigused ja traumad, toodang, vanus jms. Laudaseadmetest, ebamugava või vale suurusega asemetest,  liiga karedatest või libedatest põrandatest vms tingitud vigastused, samuti valest või ebapiisavalt lüpsi- ja sõrahooldusrutiinist sõltuvad haigused on aga midagi, mida me saaksime üsna kerge vaevaga ära hoida.

Ka suurimad terviseprobleemidest tingitud kulud lüpsikarjas on seotud sõrahaiguste ja udarapõletikega. Näiteks tõi professor Jeffrey Rushen Kanada Briti Kolumbia Ülikoolist välja, et ühe looma lonkamise ravi maksab Kanadas keskmiselt 305 $ , kuid see on ainult jäämäe veepealne osa. Nende haiguste põhjustatud kaudsed kulud on oluliselt suuremad. Tema ja ka paljudes teistes ettekannetes toodi välja, et loomade heaolu ja tervis on paljuski kinni pisiasjades. Lüpsilehmade elutingimuste parandamine ei nõua suuri kulutusi, kuid tulemus võib olla üllatavalt hea. Kolm lihtsalt parandatavat asja on allapanu hulk ja kvaliteet lamamisasemetel, söödalava turjapiirde asend ja loomade üleasustatus laudas.

Lene Munksgaard Aarhusi Ülikoolist jõudis uurimistöö tulemusena järeldusele, et lüpsilehm peab saama lamada ja mäletseda vähemalt 10 tundi ööpäevas. Soovitav on aga 12-14 tundi. Seda saab mõjutada mugava aseme, lüpsiplatsi ootealal veedetud aja ja lauda töörutiini kohandamisega. Liiga pikk lamamisaeg võib teisalt viidata sõrgade või jalgade haigustele.

Albert DeVries Florida Ülikoolist tõi välja oma uuringu, millest ilmnes, et  lüpsilehma karjast väljalangemine maksab 380-760 eurot looma kohta sõltuvalt laktatsiooni faasist. Kulusid mõjutavad oluliselt sobivate mullikate kättesaadavus (kas ostetakse või kasvatatakse ise), liha hind turul jms.

Väga huvitava ettekandega käiguteedest ja seisualadest esines Christer Bergsten Rootsi põllumajandusülikoolist. Tema uurimuse kohaselt teenitakse  300 m2 korralikku kummikattesse investeeritud raha tagasi kümne aastaga isegi siis, kui vaid üks loom aastas vähem vigastuste tõttu karjast välja viiakse. Laudas läbi viidud katsetes selgus, et kummikatted on väga erineva kvaliteedi ja omadustega. Tema sõnul tuleks eelistada elastsemaid ja libisemiskindlamaid tooteid. Samuti pöörata tähelepanu hügieenile ja ohtlikele kohtadele, vaadata üle söödalava ääres toimuv.

Üks konverentsi kuumemaid teemasid oli lehma ase. Mitmete teadlaste ja ekspertide arvates on parim liivaallapanuga ase, sest mineraalse koostisega liiv pärsib bakterite paljunemist. Heade näidetena toodi välja Hollandi ja Kalifornia (USA) farme, kus liivallapanu levinud on. Liiva kasutamine eeldab aga väga head farmi juhtimist ja valmisolekut seadmete kiireks kulumiseks. Peamiselt puudutab see sõnnikueemaldusseadmeid, kuid osaliselt ka lüpsiseadmeid. Esile toodi ka orgaanilist aset (põhk, separeeritud sõnnik), mille puhul on korralik hooldus hädavajalik bakterite kasvu aeglustamiseks.

Eraldi käsitleti konverentsil söötmist ja selle regulaarsust ning mõju nii lehma tervisele kui ka toodangule. Juttu oli söötmise ülisuurest mõjust lehma tootlikule elueale juba vasikaeast peale.

Ka õigeaegset seemendamist ja tiinuse avastamist toodi välja kui tohutu potentsiaaliga ala, kus on „peidus“ hulk raha.

DeLaval seab omale eesmärgiks loomade eluea teemat edasi uurida ning uuringute tulemusi piimatootjateni viia. Mõõdetava eesmärgina püstitati konverentsil 3,5 laktatsiooni farmi keskmiseks muutmine, mis tagaks tootmise kasumlikkuse olulise kasvu. Näiteks Eesti lüpsilehmade keskmine tulemus on Jõudluskontrolli keskuse  andmetel täna  2,5 laktatsiooni.

Autor: Maria Tamming