Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 19. november 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Padar: maaomaniku rahvusest määravam on suhtumine

Kas lubada välismaalastel Eestis maad osta või mitte, on eelkõige emotsionaalne teema. Tegelikult oleme riigina selles küsimuses oma otsused juba teinud.

Esiteks, liitudes Euroopa Liiduga kinnitasime oma valmisolekut kapitali vabaks liikumiseks. See tähendab lubadust, et ei sea Euroopa majanduspiirkonna ega OECD liikmesmaadest pärit kodanikele maa ostmisel mingeid takistusi. Seda juba seetõttu, et oleme osa Euroopast, mis omakorda on meile andnud võimaluse kasutada väga erinevaid hüvesid, sealhulgas ka ühtse põllumajanduspoliitika omi. Ei oleks ju mõeldav, et rakendaksime üksnes meile kasulikke reegleid (loe: võtaksime rõõmuga raha vastu), ent meile mittesobivaid mitte.

Teiseks meenutan, et muutsime juba 1996. aastal oma maareformiseadust selliselt, et maad saab omandada ka Eestis registreeritud juriidiline isik. Aga omada kontrolli, kas sellise äriühingu aktsiad või osakud kuuluvad ainuüksi Eesti kodanikele või ka välismaalastele, on lootusetult keeruline.

Lisaks on vastavalt kinnisasja omandamise kitsendamise seadusele olemas piirangud, mis kehtivad kolmandate riikide kodanikele. Selline ongi üldine raamistik, mis meie maa ostu ja müüki reguleerib – ei vähem ega rohkem.

Maad meile taevast üldjuhul juurde ei tule. Seda on just täpselt nii palju, nagu meie taldade all parasjagu on. Maa hind on seotud sellega, millist majanduslikku perspektiivi maakasutuses nähakse, ning tõsi on seegi, et alates taasiseseisvumisest on Eesti maa turuväärtus tõusnud mitukümmend korda. Lisagem veel oma maa emotsionaalne väärtus, mida ma rahasse ümber arvutada ei oska.

Tuginedes maa-ameti andmetele 2013. aasta suvest kuulub välismaistele era- ja juriidilistele isikutele praegu 7,7 protsenti maatulundusmaast ehk maast, mis mõeldud eelkõige põllumajanduseks ja metsakasvatuseks.

Aastast 2011, mil kaotati piirangud euroliidu kodanike ja OECD liikmesriikide kodanikele maa omandamiseks, on kasv olnud hinnanguliselt 0,6 protsenti – 7,1 protsendilt mainitud 7,7 protsendini ehk ligikaudu 20 000 hektarit. See on päris suur number, ent erinevalt piirangute kaotamise ajal kardetust pole kasv olnud sugugi hüppeline. Huvi Eestis maad omandada kindlasti kasvab ning on seotud nii kinnisvara turuolukorra kui ka riigi üldise stabiilsusega. Tuletagem meelde, et maa hind on meil ju võrreldes paljude teiste euroliidu riikidega jätkuvalt kordades madalam.

See, kas välismaalane on halb või hea, on usu küsimus. Hoopis määravamaks saab, kas maaomanik on halb või hea. Halb maaomanik on eelkõige see, kes ei suuda toime tulla maa sihipärase kasutamisega ehk mängureeglitega, mis on maa ja metsa kasutamisel seadustega paika pandud. Siit võib tullagi, et meie enda Juhan sellega toime ei tule, aga välismaine John oskab olla hoopiski heaperemehelikum.

Igal juhul oleks ideaalne, kui maad omaks ja kasutaks sihipäraselt kohalik põllumajanduse või muu majandusharuga tegeleja. Minu meelest on kurb, kui kohalik põllumees peab maad rentima kalli hinna eest kinnisvaraettevõttelt – pole vahet kas kodu- või välismaiselt –, mistõttu läheb raha põllumajandus- ja metsandusvaldkonnast välja.

Mida siis ikkagi teha? Üks konkreetseid ettepanekuid on maaelu edendamise sihtasutusel maa ostuks pika laenu võtmise võimaluse taastamine. Taolise laenu võtjate ringi saaks piirata kindlate reeglitega, viies kokku maaharija ja maa. Raha selleks otstarbeks oleks võimalik planeerida aga uuest euroliidu eelarvest aastateks 2014–2020 läbi maaelu arengukava. Teiseks pean mõistlikuks, et riigimaa müügi puhul oleks võimalik teha erandeid, näiteks anda riigimaa pikaajalisele rendile selle tegelikule kauaaegsele kasutajale.

Muide, sellises emotsionaalses küsimuses pole Eesti sugugi üksi. Seda lugu kirjutama asudes küsisin ka oma Prantsuse kolleegidelt, kuidas suhtuvad nemad oma maa müüki välismaalastele. Nad kirusid seepeale värvikalt britte, kes käivad ja ostavad neilt odavalt maad kokku. Rumeenia kolleegid omakord kiruvad ungarlasi. Nii on see ilmselt mujalgi.

Üldine soovitus on aga see, et olgem ise oma maa peremehed ning ostkem ise oma maa kokku. Ning maa müüjad omakorda võiksid eelistada ostjana eestimaist.

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960