Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Raukas: Miks tegelikult taimekaitsevahenditeta ei saa?
Raukas toob oma arvamusloos välja tõsiasja, et tänases, muutunud maailmas, me enam ilma intensiivse tänapäeva põllumajanduseta, hakkama ei saa.
Pikka aega püsis maailma rahvaarv muutumatu, suremus oli umbes sama suur kui sündivus. 1900. aastal elas maailmas 1,6 miljardit inimest, aastal 1992 aga juba 5,5 miljardit ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Rahvastiku Fondi andmeil jõudis maailma rahvaarv 7 miljardini 31. oktoobril 2011. 2007. aastal prognoosis ÜRO rahvastikuosakond, et maailma rahvastiku arv ületab 10 miljardit tõenäoliselt aastal 2055. Taoline rahvaarv pakub kogu inimkonnale enneolematuid väljakutseid sh toiduga varustamise osas.
Võib arvata, et mis see meisse puutub, Eesti elanike arv ju väheneb. Tegelikult ei ole Eesti aga isoleeritud muust maailmast ja järjest globaliseeruvamas maailmas on kõik meil toimuv mõjutatud suures maailmas toimuvast. Täna ei ole Eestis tagatud toiduainetega isevarustatus kõigi oluliste toiduainegruppide osas. Kui piima toodame Eestis ca 160 – 170% tarbitavast kogusest, siis köögiviljade osas on meie isevarustatuse tase ca 70% ning marjade ja värskete puuviljade osas suudetakse Eestis ise toota vaid 10% sisevajadusest. Euroopa Liiduga liitumisest saadik on Eesti põllumajandus- ja toidusektor väga jõudsalt arenenud – kui 2004. aastal ületas toidukaupade ja põllumajandussaaduste import eksporti umbes 40%, siis tänaseks on puudujääk veel vaid 20%. Sellegipoolest toome aastas 200-350 miljoni euro eest toitu sisse rohkem kui välja viime.
Viimaste aastatega on Eestis pidevalt suurenenud ka mahepõllumajanduslik maakasutus. TNS Emor uuringu „Mahetoit 2011“ andmetel oli 2011. aastal mahepõllumajandusmaad Eestis kokku 134,1 tuhat hektarit, mis moodustas kogu põllumajandusmaast 14,3%. Seevastu Eestis toodetud mahetoodete osakaal kogu jaekäibes oli 2011. aastal aga vaid 0,47%.
Kuigi osa mahetoidu hinnast makstakse kinni meie kõigi poolt läbi mahepõllumajanduse toetuste, tõid need, kes ei olnud 2012. aastal mahetoitu ostnud, peamise mitte-ostmise põhjusena välja selle kõrge hinna (45%). Samal ajal pooled Eesti pered tulevad ots-otsaga kokku ja ca 60 000 last kannatavad tühja kõhtu.
Arvestades eeltoodut, on ilmne, et muutunud maailmas me täna enam ilma intensiivse tänapäeva põllumajanduseta, mille osaks on mineraalväetised ja keemiline taimekaitse, hakkama ei saa ja mahepõllumajandus saab olla vaid võimalusi avardav nišitootmine. Valdava osa toidust, mida suudavad osta enamus inimesi, tuleb tavatootmisest ja seda ei ole võimalik muuta.
Lisaks toidu hulgale ja selle hinnale on oluline ka toidu- ja söödaohutus. Tänavune talv tõi piimakarjakasvatajatele suure mure - sünnivad nõrgad ja elujõuetud vasikad ning tavalisest rohkem esineb aborte. Kui küsida selle põhjust, on loomaarstidel üks vastus – mükotoksiinid (seente poolt tekitatavad nn looduslikud mürgid). Analoogselt taimekaitsevahendite jääkidele on EL-is kehtestatud toidus lubatud piirmäärad ka mükotoksiinidele. Kui mahepõllumajanduslik tootmine eksisteerib väikeste saarekestana tavatootmise vahel, ei pääse paljud taimekahjustajad ja mükotoksiine tootvad hallitusseened massiliselt levima ja ka mahepõllumajanduslikult toodetavad taimekasvatussaadused vastavad enamasti nõuetele.
Tänu tänapäevastele puhtimisvahenditele (külvieelne seemnetöötlemisvahend) oleme unustanud ajad, mil teraviljakultuuridel vohasid nõgihaigused, mis häirisid nii elanikkonda kui põllul töötavaid inimesi ja põhjustasid raskeid kopsuhaigusi ning muid tervisehädasid. Näiteks 1975. aastal saadeti varumispunktidest tagasi üle 500 tonni talinisu, kuna see oli tugevalt saastunud kõvanõega ja varumisettevõtetel oli keelatud seda vastu võtta. Sellise nõgedest saastunud vilja loomadele söötmisel jäid näiteks sead ilma harjasteta ning järgnesid muud tervisehädad, mistõttu saastunud vilja loomadele söötmisel anti üleliiduline käsk seda segada puhta viljaga, kuna söödavilja nappusest tulenevalt ei olnud võimalik selle kasutamist täielikult keelustada. Eestimaal oli ka juhuseid, kus taolist vilja veeti metsa alla ja seal söömas käinud metssead ja teised sõralised ümbruskonnas massiliselt surid. Tänaseks on probleem lahendatud tänu tõhusatele puhtimisvahenditele.
Arvamus, et kui külvame keemiavaba (puhtimata) vilja maha ja ei kasuta kasvuaegseid taimekaitsevahendeid, saame hea ning tervisele ohutu saagi, ei vasta kaugeltki alati headele ootustele. Taimekaitsevahendid on välja töötatud olude sunnil ja aitavad lisaks saagikuse suurendamisel muuta toidu tihti ka ohtumaks.
Taimekaitsevahendeid tootvad ettevõtted panustavad pidevalt suuri summasid keskkonnale ja inimesele ohutumate taimekaitsevahendite väljatöötamisse. Kõik taimekaitsevahendid, millele antakse luba nende turustamiseks, läbivad eelnevalt põhjalikud katsetused ja hindamise, mis peavad tõendama nende ohutuse nii keskkonnale kui inimesele. Vastav hindamine toimub kahes etapis: esmalt kiidetakse EL-i tasandil heaks uus toimeaine ja seejärel hindavad liikmesriigid seda sisaldavat toodet. Hindamine põhineb teaduslikel uuringutel, mis on läbi viidud selle jaoks välja töötatud standardiseeritud metoodika alusel. Selle kohaselt peab katse olema korralikult kavandatud, dokumenteeritud, piisava statistilise jõuga ja vastama püstitatud hüpoteesi kontrollimiseks sobivale kavandile. Samuti peavad algandmed olema kättesaadavad teistele ekspertidele, katse ise korratav ja andmeanalüüs korralik. Hindamist läbiviivate Euroopa Toiduohutusameti ja liikmesriikide pädevate asutuste ühiseks eesmärgiks on kaitsta rahva tervist ja suurendada tarbijate usaldust Euroopa toidu vastu.
Taunimisväärsed on juhtumid, kus teadusajakirjanduses avaldatakse ja hiljem muus ajakirjanduses võimendatakse ebaadekvaatsete uurimismetoodikatega saavutatud tulemusi. Ühest sellisest juhtumist kirjutasid Toomas Veidebaum ja Liina Eek 14. detsembril 2012 Postimehe arvamusloos „Ühe geenitoidu hirmutav lugu“, milles räägiti prantsuse teadlaste (Seralini jt) artiklist glüfosaati sisaldava umbrohumürgi ja geneetiliselt sellele umbrohumürgile vastupidavaks muundatud maisi pikaajalistest toksilistest mõjudest rottidele.
Eestis turustatava toidu ohutuse üle teostab järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet (VTA), kes teeb seda importimise, turustamise ja käitlemise etapis ning Põllumajandusamet (PMA), kes teeb seda taimekasvatussaadusi tootvates ettevõtetes.
Hetkel kuum
2012. aastal võeti PMA ja VTA poolt analüüsideks kokku 281 proovi, mida uuriti ligi 350 erineva taimekaitsevahendi jäägi suhtes. Proove võeti 35-st erinevast toidu liigist. Võetud 281-st proovist olid nõuetele vastavad 280 analüüsitulemust ehk 99,6%. Üle kehtestatud piirnormi sisaldas taimekaitsevahendite jääke üks proov (0,4%) ja 144 proovi (51,3%) ei sisaldanud ühtegi jääki. Üle kehtestatud piirnormi sisaldas taimekaitsevahendite jääki kloorpürifoss (ingl. k chlorpyrifos) Poola päritolu brokkoli ehk spargelkapsas. Piirnormi ületuse korral ei olnud tegemist inimese tervist kahjustava jäägi sisaldusega. Piirnormi ületus ei avalda alati tervisele kahjulikku mõju. Piirnormid on seatud nii, et piirnormiga võrdses koguses taimekaitsevahendite jääkide organismi sattumine ei kahjusta tervist. Piirnormid on reeglina ADI (maksimaalne tarbitav aine kogus päevas (mg 1 kg kehamassi kohta), mille juures see aine ei ole veel toksilise toimega) väärtusest kümneid kuni sadu kordi väiksemad. 124-st kodumaisest proovist 72 proovi (58,1%) ei sisaldanud mitte ühtegi taimekaitsevahendi jääki, sealhulgas 1 mahepõllumajanduslikult toodetud toidust võetud proov. Ülejäänud 52 proovis (41,9%) tuvastati taimekaitsevahendite jääkide sisaldus lubatud piirides. Seega võib väita, et Eestis toodetavad taimekasvatussaadused on tarbijale ohutud.
PMA teostab järelevalvet ka taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise nõuete järgimise osas. Lisaks plaanilisele järelevalvele, reageeritakse ka kõigile kaebustele ja vihjetele, milles teavitatakse taimekaitsevahendite väärkasutusest või kahtlustatakse seda. Järelevalve käigus tuvastatu põhjal võib väita, et eesti põllumehed järgivad enamasti taimekaitsevahendite kasutusnõudeid korrektselt.
Keskkonna ja inimeste kaitse tõhustamiseks võttis Euroopa Parlament ja nõukogu 21. oktoobril 2009. aastal vastu direktiivi 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks. Tänaseks on direktiiv suures osas Eesti õiguses üle võetud ja üheks olulisemaks dokumendiks selle rakendamisel on Põllumajandusministri 28. veebruari 2013. aasta käskkirjaga nr 57 kinnitatud taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2013 – 2017 ning selle rakendusplaan. Tegevuskava näeb ette täiendavad meetmed nii taimekaitsevahendite kasutajate kui ka avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks, taimekaitsevahendite säästva kasutuse ja integreeritud taimekaitse edendamiseks ning taimekaitseseadmete tehnilise kontrolli tõhustamiseks.
Ja lõpetuseks tahaks kummutada veel ka müüdi arvamusest, justkui kasutataks Eestis tänapäeval taimekaitsevahendeid suures koguses. Taimekaitsevahendid on kallid ja seepärast iga põllumees kaalutleb selle kasutamise vajadust enne põhjalikult. Olgu siin toodud võrdluseks, et kui taimekaitsevahendite kasutamise kõrgperioodil (1986. aastal) kasutati meil neid üle 1300 tonni tegevainena aastas, siis aastal 2011 vaid 443 tonni. Adekvaatset võrdlust Euroopa teiste riikidega ei ole täna küll saadaval aga põhimõtteliselt on meie taimekaitsevahendite kasutus ka võrdlusest teiste EL-i riikidega väike.
Autor: Jan-Roland Raukas
Seotud lood
Enimloetud
1
3
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Roland Lepp möödunud aastast: ettevõtja ei jää kunagi millegagi rahule
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele