Mida peab teadma integreeritud taimekaitsest?

Integreeritud taimekaitse korral peame eelkõige hoiduma tegevustest, mis soodustavad taimehaiguste, kahjurite ja umbrohtude populatsioonide arengut. Integreeritud taimekaitse korral on esmane tegevus taimekahjustajate levikut ja paljunemist soodustavate tingimuste vältimine. Erinevate kultuuride viljavaheldus väldib haigustekitajate säilimist ja akumuleerumist mullas, terve ja puhta külviseemne kasutamine ning külvi- ja koristustehnika regulaarne puhastamine väldivad haigustekitajate ja umbrohuseemnete kandumist ühelt põllult teisele, haiguskindlate sortide kasutamisel toimub taimede nakatumine hiljem, haigused arenevad aeglasemalt ja põhjustavad vähem kahju. Korraliku mullaharimise, optimaalse külviaja ja tasakaalustatud väetamisega soodustame tervete, haigustele ja kahjuritele vastupidavamate taimede kasvamist. Väiksemate põldude kasutamisega vähendame haiguste ja kahjurite kiire leviku ohtu.

Vastandina vastuvõtlike sortide monokultuuri kasvatamine suurtel pindadel mitme aasta jooksul, eriti kui on tegu haigustele või kahjuritele vastuvõtlike sortidega, viib haiguste ja kahjurite järjest suureneva esinemiseni. Taimekahjustajate esinemist suurendavad eelkõige haigustekitajate ja umbrohuseemnetega saastunud külviseemne kasutamine ning ühekülgne väetamine kõrgete väetisannustega. Selline teguviis soodustab taimekahjustajate kuhjumist mullas ning külviseemnega edasikandumist järgmisse aastasse. Samuti tekitavad taimekahjustajad suurtel põllupindadel suuremaid probleeme kui väiksematel, eraldi paiknevatel põldudel.

Integreeritud taimekaitse põhialus on keemilise tõrje rakendamine ainult juhul, kui selle kasutamine on vajalik. Taimekahjustajate tõrjel tuleks eelistada bioloogilisi, mehaanilisi ja muid kemikaalivabu taimekaitseabinõusid, juhul kui need võimaldavad vähemalt rahuldavat tõrjeefekti. Kõige lihtsam näide on siin mehhaanilise vaheltharimise kasutamine kartuli umbrohutõrjel. Paljudes riikides kasutatakse mehhaanilist umbrohutõrjet ka talirapsi ja maisi kasvatamisel. Erinevaid võtteid on võimalik kasutada ka teraviljade umbrohutõrjes. Meil on laialdasemalt levinud ainult nn. ökoäke. Suviteraviljade puhtimisel on puhtimispreparaatide asemel võimalik kasutada kuuma auruga töötlemist. Omaette valdkond on biotõrje. Mitmed hernekasvatajad kasutavad feromonpüüniseid hernemähkuri lendluse ja optimaalse pritsimisaja määramiseks. Viimastel aastatel on turule tulnud palju biopreparaate, mis omavad kas otsest taimekahjustajatevastast mõju või on biostimulandid, mis tugevdavad taimede kasvu ja kiirendavad nende arengut, muutes nad niimoodi haiguskindlamateks. Keemilisi tõrjevõtteid kasutatakse juhul, kui mittekeemilised tõrjevõtted puuduvad või nende kasutamine ei ole piisavalt efektiivne.

Keemilise taimekaitse rakendamise vajadus, kasutatavad pestitsiidid ja nende kogused otsustatakse põllul esinevate umbrohtude, haiguste ja kahjurite vaatluse alusel. Selline lähenemine on vastandiks tegevustele, kus tehtavad taimekaitsetööd, kasutatavad preparaadid ja nende kogused planeeritakse juba enne külviaega ette. Põlluhindamiste tegemine vajab aega ja nõuab head taimekahjustajate tundmist ning oskust neid põllul identifitseerida ja prognoosida nende edasist arengut. Oluline on määrata ära kahjustajate leviku ulatus, mil tõrjetööde tegemine on majanduslikult põhjendatud. Peab arvestama, et iga üksik haiguslaik või putukkahjur ei vaja veel taimekaitsevahendite kasutamist. Alles alates teatud kahjustuse astmest muutub saagikadu nii suureks, et ületab taimekaitsetööde tegemisega seotud kulud. Sõltuvalt taimede kasvufaasist, ilmastikutingimustest ja kasvatatava sordi haiguskindlusest on sageli optimaalne kasutada tunduvalt vähendatud taimekaitsevahendite kulunorme.

Oluline on kõige sobivamate taimekaitsevahendite kasutamine taimekahjustajate arengu ja leviku kriitilistel perioodidel. Sobiliku taimekaitsevahendi õigeaegsel kasutamisel on võimalik saada kõrge tõrjeefektiivsus oluliselt vähendatud kulunormidega. Keemilise taimekaitsevahendi õige kasutusaja ja kulunormi valik nõuab häid teadmisi taimekahjustajate bioloogiast ning taimekaitsevahendite omadustest. Arvestama peab ka taimekahjustajate resistentsuse ja taimekaitsevahendite keskkonnamõjudega. Sarnase toimeviisiga pestitsiidide pikaajalisel ja laiaulatuslikul kasutamisel selekteeritakse taimekahjustajate seast välja tolerantsemad või resistentsed isendid, mis ei allu enam ühe kindla taimekaitsevahendi toimele. Selle vältimiseks tuleb vaheldada kasutatavaid preparaate ning mitte kasutada sama toimeainet sisaldavat preparaate pikka aega või suurtel pindadel. Eestis on põllumeestel siiani väga vähe informatsiooni pestitsiidide keskkonnamõjudest. Kõik kasutatavad pestitsiidid omavad mõju looduskeskkonnale ning inimeste ja loomade tervisele. Ühtedel preparaatidel on need mõjud suuremad, teistel väiksemad. Parem informeeritus pestitsiidide keskkonnamõjudest võimaldab valida ja kasutada väiksema negatiivse mõjuga pestitsiide.

Integreeritud taimekaitse rakendamine nõuab tehniliselt korras ja kalibreeritud taimekaitseseadmete kasutamist. Ainult korras pritsiga on võimalik taimekaitsevahendeid täpselt ja optimaalses koguses doseerida ning vältida olukorda, kus terve põld või mõned põlluosad saavad kas liiga suure või liialt väikse koguse taimekaitsevahendit. Kannatavad nii tõrjetööde efektiivsus kui looduskeskkond.

Integreeritud taimekaitse kompleksi oluline tegevus on ka kasvuperioodil tehtud taimekaitsetööde vajalikkuse ja efektiivsuse koristusjärgne hindamine. Seeläbi saab tuvastada vead ja eksimused tehtud tõrjetöödel ning identifitseerida mittevajalikud pritsimised.  Sellised hindamised võimaldavad teha otsuseid edasisteks tegevusteks kas taimekahjustajate vältimiseks põllul või teostatavate taimekaitsetööde efektiivsuse suurendamiseks järgnevatel aastatel.

Taimekaitsevahendite säästliku kasutamise tegevuskava seab eesmärgiks integreeritud taimekaitse põhimõtete ja muude abinõude väljatöötamist ja kasutusele võtmist, et vähendada  sõltuvust taimekaitsevahendite kasutamisest. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise argumendiks on sageli väide, et taimekaitsevahendid on suhteliselt odavad ning taimekaitsevahendite kasutamine vähendab tootmisriske ja parandab saaki ning selle kvaliteeti. Seetõttu kasutataksegi taimekaitsevahendeid rutiinselt. Integreeritud taimekaitse laialdaseks komplekseks rakendamiseks vajavad põllumajandustootjad lihtsalt kasutatavaid ja kindlalt töötavaid terviklahendusi, mis võimaldavad taimekaitsevahendite kasutamist vähendada ilma tootmisriskide suurenemiseta ja tootmise majandusliku tulukuse vähenemiseta. Selle juures on väga oluline majandusarvestus keemilise taimekaitsega seotud kuludest ja tuludest, et  näidata ühe või teise tootmisviisi tegelikku maksumust. Paljudel juhtudel on integreeritud taimekaitse rakendamisega võimalik suurendada tootmise majanduslikku tulukust. Tarbetute taimekaitsetööde ärajätmisega vähenevad kulud ilma, et põllukultuuride saagikus ja seonduvad tulud väheneksid.

Artikkel on ilmunud EPKK Teraviljafoorumi raames.

Autor: Mati Koppel