Miks ei saa põllumajandus toetusteta hakkama?

Põllumajanduse tootmistsüklid on pikad ja käive aeglane. Põllumajandustootmise iseloomu arvestades on teatav stabiilsus ja selle tagamiseks kasutatavad meetmed hädavajalikud.

Euroopas vastab toidutootmine kõrgematele standarditele kui mujal maailmas. Need standardid tagavad, et kaitstud oleksid meie keskkond (nt põhjavesi), loomad ja loodus (nt loomade ja lindude elupaigad) ja tagatud toiduohutus. Samas tähendab see meile konkurentidest kõrgemaid tootmiskulusid.

Vahel öeldakse, et põllumajandus saaks hakkama ilma toetusteta, kui põllumajanduse toetamine lõppeks kogu maailmas. See olekski võib-olla nii, aga siis pole ühiskonnal mõtet unistada mahepõllumajandusest, hooldatud rannakarjamaadest ja kultuurmaastikest kehva mullastikuga äärealadel, põllumajanduse looduskaitselistest aspektidest rääkimata. Ilmselgelt poleks toetustevabas maailmas euroopalik põllumajandusmudel kestlik ja näiteks peretalud ei suudaks majandada kasumlikult. Siis räägiksime puhtalt mastaabiefektil põhinevast tootmisest ja ka tootmise globaalne spetsialiseerumine oleks vältimatu.

2013. aastal moodustasid toetused põllumajandustootjate sissetulekutest OECD riikides keskmiselt 18% ja Euroopa Liidus 19%. Jaapanis, Norras ja Koreas küündis toetuste osatähtsus põllumajanduse sissetulekutes üle 50%, ka Šveitsis tuli ligi pool tootjate sissetulekutest toetustest.

Märkimisväärselt madal on toetus tootjate sissetulekust OECD riikidest vaid Austraalias, Tšiilis ja Uus-Meremaal (ca 3%). Osad maailma riigid toetavad põllumajandust otseselt, teised kaudsete meetmetega.