Autor: Urmas Laht • 19. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kogu EL põllumajanduse poliitika on üles ehitatud põllumaa (hektari) ja piimatootmise otsetoetuste peale, mis tuleneb vana euroopa põhimõttest, et igal talumehel on põllumaa. Elanikonna vajadus piimasaaduste järel on suur ja nii on kokku lepitud, et toetatakse otsetoetustega ka piimatootmist, sest piimakarja taastamine on kõige pikem tootmisprotsess toidutootmise ahelas. Seakasvatus on aga otsetoetustest üldse välja jäetud.

Ida- Euroopa ühinemisel EL-ga on mitte üksnes Eestis kujunenud olukord, kus seafarmid küll reformi käigus erastati, kuid hiljem müüdi ilma põllumaata. Nii jäid osad farmerid ilma ka igasugustest otsetoetustest. Eestis on ca 50% seafarmereid ilma põllumaata ja sõltuvad suuresti teravilja maailmaturu hindadest. Sööt aga koosneb peamiselt teraviljast, millest ka sektori suured kahjumid.

Seakasvatus on paljuski püsinud tänu seakasvatajate nutikusele (efektiivsuse tõstmisele, Vene turul kauplemisele) ja heale koostööle eelmise põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga, kellega koos õnnestus seakasvatajatel EL saada 2014 aastal ca 2,6 miljonit erakorralist toetust, mis aitas möödunud aastal suuremaid kaotusi sektoris ära hoida.

2015 aasta tuleb Eesti seakasvatusele tõeline katsumuste aasta. Osad EL liikmesriigid on leidnud ja leidmas, kuidas ulatada abikäsi farmeritele, kuid Eesti riigi valitsus eesotsas põllumajandusminister Ivari Padari ja riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Ragnar Vassiljeviga  jätsid meie põllumehed ilma ca 20 miljonist eurost, mida võimaldasid meile  EL eelarve reeglid.

Sellest tulenevalt võib öelda, kui tänasega võrreldes on 2015 aasta lõpuks alles 85% Eesti  seakasvatusest, siis usun, et meil on hästi läinud. Keerulisem aeg saabub veebruaris ja kestab peaaegu aasta lõpuni.

2016 aastal peaks sündima ime, et saaksime rääkida sektori heast käekäigust, kui just EL kaubandus- majanduslikud põhimõtted ei saa arusaadavaks poliitikutele.

Leian, et kui olukord kogu Euroopas ei parane, pole välistatud üksikute riikide iseseisva ( eirates EL põhimõtteid) kaubavahetuse alustamine või süveneb majanduslangus veelgi ja EList  kujuneb üks kallima tootmisega ja ebastabiilsemaid turge maailmas, millest võidavad teised piirkonnad eelkõige USA, Hiina jne.