Autor: Kadrin Karner • 21. aprill 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pärnumaal Koonga vallas elavate ja 2014. aasta parimateks lihaveisekasvatajateks valitud Reeda ja Targo veisekasvatus sai alguse 2008. aastal, kui noore taluniku toetuse abil soetati seesama traktor, milles me praegu istume. „Tegime abikaasa firma nimel taotluse ja hakkasime asju ette valmistama. Varsti ostsime loomad ja registreerisime end mahetootjaks,“ rääkis Targo. Reeda sõnul ei ole šarolee tõugu lihaveised alati nii sõbralikud, kuid nemad suhtlevad oma karjaga igapäevaselt ja seetõttu võib inimene karja keskel loomi paitamas käia.

Loomade söötmine ei toimugi iga päev. „Nüüd peaks jaguma kolmeks päevaks. Kui puudu tuleb siis anname pühapäeva õhtul juurde,“ ütles Reet ja näitas mulle 10 päevast lumivalget šaroleevasikat, kes rõõmsalt enam kui poolesajakiloste emasloomade vahel ringi kepsutab. „Näita ennast väike kõrvik,“ kutsus Reet maheda häälega aga vasikabeebi kahlas hoopis peaga põhupallist väikese koguse kõrsi endale pähe ja piilus nende alt meie poole. „Lapsed on ikka lapsed,“ kommenteeris Reet rahulolevalt.

Preili Pojeng ja tema ema Priimula

Kolmekümne looma ümber olevas karjas on igal ühel oma nimi. Karja kuulub ka 2014. aastal Jänedal toimunud esimesel lihaveiste konkursil teise koha võitnud Maasik. Reet nimetab veel, et ühele loomale pani tütar nimeks Pojeng ja tema ema on Priimula. Targo märkis on šarolee tõugu veised üsna valivad ja maitsetundlikud. „Kui söögil peaks tulema sõnniku hais juurde, siis nemad enam ei söö,“ märkis ta ja lisas, et seepärast panevad nad korraga ette terve rulli silo ning ka loomade kahelt poolt avatud kaarjas varjualune aitab rikkaliku õhuliikumisega sõnnikuhaisu tekkimist peletada.

Edu saadab neid, kes kulud madalal hoiavad

Väga suureks Pikkmetsad oma karja ajada ei tahagi. „Me saame ruumi ja masinaid arvestades lubada endale kuni 20 poegimist aastas, rohkem ära ei mahu. Sel aastal tuleb meil 15 poegimist.“

Põhirõhu tahavad nad ka tulevikus hoida puhtatõulistel loomadel, aga lihatootmise eesmärgil jätkavad ka ristandite katsetamist. „Kui tõuaretust hästi teed ja see hästi välja tuleb, võid saada palju suuremat tulu kui ristandite pealt,“ ütles Targo ja lisas: „Ega muidu ei saagi väikese karjaga välja tulla. Kogu aeg peab majandusarvestust tegema.“ Peremehe sõnul saadab edu seda, kel kõige väiksemad kulud ning just väikesed pidamiskulud ja mõõdukas hool, on ka suunanud Pikkmetsade tõuvalikut.

Targo ütles, et ega veisekasvatusega, eriti veel sellises väikeses mahus nagu neil, rikkaks ei saa. „Põllumees saab rikkaks üks kord elus - siis kui kõik maha müüb, aga meie jaoks on see siin elamise viis – toob sulle natuke raha sisse ja sul on pidevalt midagi põnevat teha. Saad elada maal ega pea siit kuskile ära minema.“ Ta ei arva, et maal oleks keerulisem hakkama saada kui linnas aga kohati tundub, et Eesti riik ei saa aru, miks maaelu elushoidmist väärib. Targo sõnul oleks kodumaise toidutootmise puudumine tõsine riigikaitse probleem ning tühjad maapiirkonnad riigi turvarisk. „Mujal maailmas on ammu seda tähele pandud, et kui inimesed maal ei ela, hakkavad pätid tegema seal, mis tahavad.“

Oma tõulooma tuleb reklaamida

Pikkmetsad turustavad veiseid nii tõu- kui lihaloomana. Tõuloomade müümine käib üldjuhul kuulutuse kaudu ning Targo rõhutas, et müümisele eelneb kindlasti oma loomale reklaami tegemine. „Sul võivad olla head loomad, aga kui sa neid teistele ei näita, ei tea keegi, et nad sul on ja ei osta ka.“ Lihakombinaati viies on oluline looma hind alati juba ette kokku leppida. Mõne aasta taguse ajaga võrreldes on veiseliha kilohind praegu 50 senti madalam. Kohati oli hind isegi 3.80, praegu 3.30 või 3.20 kätte, kui läheb hästi, tüüpilisem on isegi 3 eurot kilo eest. Euroopas on veiseliha kilohind keskmiselt 3.70 kuni 3.80. „Kui toetusi ei oleks, siis ta oleks meile hobi eest, peaks loomade kasvatamise eest peale maksma,“ sõnas Reet ja Targo lisas, et kõik sisendhinnad on Eestis Euroopaga samas hinnas. 

Veisekasvatuse kõrvalt tegeleb Targo MTÜ Läänemaa Nõuandekeskuse juures põllumajanduskonsulendina ning Reet korraldab kohalikus koolis maleringi ning aitab Mihkli kogudusel üritusi korraldada ja hoolitseb Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi kodulehe eest.

Kommentaar

Pikkmetsad on usinad veisekasvatajadEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel Taavi Bulitko

Reet ja Targo Pikkmets ei ole selles sektoris veel väga pikalt tegutsenud aga nad on hästi usinad ja pühendunud lihaveisekasvatajad. Kui osad suured lihaveisekasvatajad on eelkõige lihale orienteeritud, siis nende väiksemat sorti perefarm keskendub tõuaretusele ja sellele, et müüa oma karjast rahulikke tõuloomi. Nende puhul torkab silma ratsionaalsus ja otsuseid ei tehta kunagi uisapäisa. Aretajatena teavad nad täpselt iga looma sugupuud ja seda, kuidas ta karja sai. Nad kasutavad kunstlikku seemendamist, mis on lihaveiste puhul harvaesinev, kuna nad on piimaveistest iseloomult erinevad. Pikkmetsad on väga õpihimulised. Kui neile miski huvi pakub, tahavad nad sellest alati väga detailset ülevaadet saada.

Pikkmetsad moodustavad koos hea maamajandusliku meeskonna

2013. aasta parim lihaveisekasvataja Jane Mättik

Reet ja Targo osalevad alati aktiivselt Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, või muudel lihaveistega seotud üritustel ning on tublid kaasarääkijad erinevatel veistega seotud teemadel - pidamisest aretuseni. Seltsi õppereisidel on Reet olnud nii tõlgi kui meie isikliku ajakirjaniku rollis ning tema märkmetest on sündinud mitmed huvitavad ja põhjalikud reisikirjeldused.

Veisekasvatajatena on Reedal ja Targol hea baas hariduse ja nüüdseks ka kogemuste näol ning oma karjas on nad eesmärgiks seadnud sihikindla tõuaretustöö. Alustades ristandveistega on nad liikumas üha puhtatõulisema šaroleekarja suunas, kasutades selleks juba aastaid ka kunstlikku seemendamist, mis ei ole Eesti lihaveisekasvatajate hulgas just väga populaarne.

Koos moodustavad nad hea maamajandusliku meeskonna, omades teadmisi nii looma-, kui taimekasvatusest ja ka finantsmajandusest, mis on tänapäeva maaettevõtluse juures eriti oluline.

TAUSTMaaelu Edendamise Sihtasutuse poolt valitud parimad lihaveisekasvatajad alates tiitli esmakordsest väljaandmisest aastal 2006:

2013 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Jane Mättik2012 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Aldo Vaan2011 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Kalmer Visnapuu2010 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Margus Keldo2009 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Meelis Marmor2008 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Andrus Sepp2007 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Arne Tamm2006 aunimetus parim lihaveisekarjakasvataja – Leino Vessart

Allikas: mes.ee

TÕUG

Šarolee (Charolais, Ch) tõug on pärit Prantsusmaalt, see kujundati rohkem kui 200 aastat tagasi kohalikust karjast, mis ristati simmentali ja hiljem valgete šorthorni pullidega. Algul kasutati šaroleesid ka veoloomadena, mistõttu nad on aretatud suurekasvulisteks ja tugevateks. Värvuselt on veised kollakasvalged või valged. Esineb nii sarvelisi kui nudisid šaroleesid. Rasvaladestus tekib neil tunduvalt hiljem kui teistel tõugudel. Tõu parim omadus on suur kasvuintensiivsus, mistõttu neid tasub rikkalikult sööta. Aastaselt jääb lehmikute kehamass 462 ja noorpullidel 575 kg juurde, täiskasvanud lehmade kehamass on 700 kuni 950 kg ja pullidel 1200 kuni 1400 kg.

Esimesed šarolee tõugu veised toodi Eestisse 1960ndate aastate keskpaiku. Uue kvaliteediga šaroleed toodi 2001...2002. aastal, mis pani aluse meie šaroleede kiiremale levikule.

Allikas: Eesti Põllu- ja Maamajanduse nõuandeteenistus/ pikk.ee