Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Rohumaaveisekasvatus on meie suur konkurentsieelis
Loomade karjatamisega on inimkond tegelenud tuhandeid aastaid ning loodus on selle tegevusega kohastunud. Siin on üks „aga“ – looduse kohastumisvõime pole lõputu. Kui piiri ületada, siis, on tulemuseks taimestiku kadu, erosioon ja kõrbestumine ehk just see, mis on juhtunud näiteks Aafrikas. Siit ei saa aga tuua automaatselt seost nagu oleks veisekasvatus a priori loodust hävitav tegevus meil Eestis või et looduse säilimise seisukohalt peaksime me kõik lõpetama liha söömise. Kui nii, siis mõtleme vihmametsadele, mida on hävitatud miljonite hektarite ulatuses, et teha ruumi aina suurematele soja - ja maisipõldudele, millest valmistatakse sojatooteid taimetoitlasele ja biokütust masinatele.
Ei saa tõmmata võrdusmärki veisekasvatuse vahele näiteks Pedja jõe ääres või Aafrikas. Nimelt võiks Eesti luhtadel ja niitudel kasvatada senisest palju enamgi veiseid, ilma et nad keskkonnale vähimatki kahju teeksid. Eesti pa?randkooslused on u?hed maailma liigirikkaimad elupaigad. Nende säilimisel on aga vaja inimese abi, sest ilma niitmise vo?i karjatamiseta pa?randkooslused vo?sastuvad ning nende liigirikkus kaob. Ehk et me peame mõtlema küll globaalselt, kuid paraku ei aita me kuidagimoodi Aafrika inimesi kõrbestumise vastu seista sellega, kui laseme oma luhad võssa kasvada ning paljudel taime-, putuka- ja loomaliikidel seetõttu alatiseks kaduda.
Kardinaalselt erinevad kasvatamisviisid
Lihaveist saab laias laastus kasvatada kahe meetodiga, mis erinevad üksteisest kardinaalselt nii tehtavate tegevuste kui ka ökoloogilise jalajälje poolest. Nuumal olevad veised kasvatatakse üles laudas, kus neid toidetakse viljaga. Kuna neid peetakse tihedalt koos, on loomade stressitase kõrge. See väljendub liha kvaliteedis ja ka loomade tervises. Nuumveistele sööda tootmisel kulub palju vett ning just suurt veekulu heidavad keskkonnateadlikud ringkonnad sellele lihatootmisviisile ette.
Rohumaal kasvav veis otsib endale toidu ise, tal on ruumi elamiseks ning seetõttu oluliselt vähem stressi, mis tuleb laudas pead-jalad koos olemisest. Ta on enamasti tugevama tervisega oma laudas elavast sugulasest. Lisaks karjamaarohule saab ta vaid soola ja mineraale. Veekulu sellise lihatootmisviisi juures on kümnetes kordades väiksem võrreldes loomade nuumamisega, sest rohumaaveis saab suure osa oma veetarbest kaetud juba mahlase söödaga, samuti käib ta joomas looduslikest veekogudest.
Teoreetiliselt on välja arvutatud, et kui laudas nuumatava veise ühe lihakilo tootmisele kulub juhul, kui loomale kogu sööt ette vedada ning seda põhja või pinnaseveega niisutada 3600 liitrit vett, siis rohumaalooma puhul on sarnane veekulu vaid 67 liitrit. Võtame võrdluseks veel ühe numbri: 1 kg riisi tootmiseks kulub 3400 liitrit vett.
Veis võiks asendada traktorit
Kahjuks hooldatakse Eestis veel liiga suurt hulka niitusid ja luhtasid seal traktoritega heina niites ja seda purustades. Selle tegevusega paisatakse õhku suur hulk CO2, kuigi eksisteerib ka hoopis säästlikum „hooldaja“ ehk rohumaaveis. Neid võiks niitude korrashoidjatena kasutada hoopis enam, kui vaid leiduks inimesi, kes oskaks neid õigesti karjatada. Nimelt sõltub just karjatamisest see, milline liha kasvab.
Rohumaaveisekasvatusel on ennast enim õigustanud portsjonkarjatamine – loomad lastakse piiratud maa-alale ja kui nad on seal rohu ära söönud, liigutakse karjaaiaga järgmisesse kohta. Nipp on õige kõrgusega rohu olemasolu. See maitseb veisele kõige enam siis, kui ta on ca 15 sentimeetrit kõrge. Sellise kõrgusega rohtu süües ei kahjusta loom karjamaad, vaid vastupidi – tal on piisavas koguses kättesaadavat sööta ning samal ajal saavad rohus elada ka putukad ja konnad. Nõnda kasvab suurepäraste maitseomadustega liha ning visuaalselt on maastik ilus – pole ta ei paljaks tallatud ega ka mitte võssa kasvanud.
Vaata pakendit!
Tarbijal tasub kindlasti jälgida, mis meetodil on liha kasvatatud. Sellest annab märku pakendil olev kvaliteedimärgis. Vahe on kvaliteedis, maitseomadustes ja ka ökoloogilises jalajäljes, mis rohumaaveiste kasvatuses on oluliselt väiksem.
Hetkel kuum
Eestis kasvatatud kvaliteedimärgisega rohumaaveiseliha on kõik kasvanud siinsetel luhtadel ja niitudel. Just nende maade olemasolu ning võimalus siin loomi karjatades toota kõrgekvaliteedilist rohumaaveiseliha annab meile sellel alal konkurentsieelise võrreldes teiste Euroopa riikidega.
Airi Külvet
MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige
Enimloetud
1
2
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele