Kogu tõde ühinemisest – kuidas edasi?

Koja ja põllumeeste liidu ühinemisel on palju eellugusid, õhus oli erinevaid tulevikustsenaariume. Kõige enam räägiti kahe põllumeeste organisatsiooni – põllumeeste liidu ja taluliidu ühinemisest, koda oli nende kahe organisatsiooni omavahelise flirtimise faasis pigem kõrvalseisja rollis. Koja puhul on kõhklusi tekitanud meie lai liikmeskond – koda pole ainult põllumeeste organisatsioon, meie liikmeteks on erinevad ettevõtted põllumajanduse ja toidutootmise väärtusahelast.

Koja ja põllumeeste keskliidu ühinemine on toimunud tasa ja targu. Astutud on samme, mis esmapilgul võivad tunduda tühised. Mulle tundus aastate eest, et esimeseks sammuks kahe organisatsiooni ühinemisel võiks olla meie füüsiline ühinemine. Lihtsamalt öeldes kolimine ühte kontorisse. Nii imelik kui see ka ei tundu, siis oli kahe suhteliselt sarnaste vaadetega organisatsiooni omavaheline koostöö enne ühte ruumi kolimist suhteliselt tagasihoidlik, kuigi asusime põllumeeste liiduga samas majas ja ka suur osa liikmetest kattusid. Niisiis vabastasin oma kabineti ja tegin ruumi headele kolleegidele põllumeeste keskliidust. Ja ei pidanud seda sammu kahetsema! Koostöö muutus päeva pealt. Rivaalitsemine vähenes, infovahetus paranes, tööjaotus süvenes.

Eesti põllumajandusorganisatsioonide koostöö

Põllumajandusorganisatsioonide koostööd on viimastel aastatel soodustanud ühised eesmärgid ja probleemid, mis on vähemalt ajutiselt lubanud erimeelsused kõrvale heita. Tihedamast koostööst võib rääkida alates 2011. aastast, mil algas koordineeritum tegevus käesoleva perioodi ühise põllumajanduspoliitika kujundamiseks. See oli tegelikult koostöö, millel oli rahvusvaheline mõõde. Laiem koalitsioon Leedu, Läti ja Eesti põllumajandus­organisatsioonidest aitas siluda ka ebakõlasid riikide sees. Jah, organisatsioonide vaheline koostöö pole teemaks mitte ainult Eestis, vähemalt sama suurte kui mitte suuremate väljakutsete ees seisavad ka meie naaberriikide põllumehed. Alates 2011. aasta oktoobrist korraldati Brüsselis ja Eestis mitmeid meeleavaldusi, aktsioone, allkirjade kogumisi, kohtumisi poliitikutega ja palju muudki. Kõik see kestis mitu aastat, oli pettumusi, tülisid, altvedamisi, rivaalitsemist. Kuid ühine eesmärk viia meie põllumajandustoetuste tase lähemale Euroopa Liidu keskmisele hoidis seltskonna üldiselt koos ja lubas solvumised alla neelata. Olime mitu aastat seisundis, kus justkui valmistuksime laulupeol osalemiseks, hinges oli pidev ärevus, adrenaliin oli laes, samm-sammult saavutatud edukad vahefinišid andsid indu juurde. Lõppkokkuvõttes tõime Eesti põllumajandusele ja maaelule 172 miljonit eurot juurde, just nii palju paranes meie eelarvepositsioon läbirääkimiste käigus. Usun siiani, et põllumehed ja nende organisatsioonid andsid sellesse protsessi väga suure panuse.

Alates 2014. aastast oleme olnud uues seisundis. Venemaa embargo, seakatk, piimakvootide kadumine, turukriis. Liikmete suur mure on paradoksaalselt kõige parem tööandja esindus­organisatsioonidele. Mõnede väikeste tagasilöökidega on viimased kolm aastat toimunud ka koja, põllumeeste keskliidu ja taluliidu koostöö süvenemine. Ühine mure on meid liitnud. Koostöö on liitnud, umbusk on vähenenud. Tulemuseks kolm kriisiabipaketti ja üleminekutoetuste taastamine. Kui vaatame uue valitsuse koalitsioonilepingut, siis oleksime selle justkui ise kirjutanud.

Aga kuidas edasi?

Oleme viimased paar aastat olnud pidevas muutumises. 2016. aasta septembris ühines kojaga Eesti Piimaliit. Nüüd toimus koja ja põllumeeste keskliidu ühinemine. Koda võttis ühinemiste tulemusel üle mõlema ühingu kohustused ja õigused. Koda sai juurde liikmeid, juhatus laienes, võimekus on juba täna kasvanud.

Oleme viimased aastad uuendanud koja põhikirja, korrastanud struktuuri, töötanud välja strateegia, sõnastanud koja missiooni ja visiooni.