Kõige rohkem jahilubasid on väljastatud metssigadele

Põtra ja punahirve ei ole kunagi kütitud nii palju kui 2016. aastal (vastavalt 7390 ja 1662). Metskitse puhul on peale vahepealset järsku langust (ebasobivad talved) jõudsalt taastunud nii arvukus kui nende küttimine (10 973 isendit).

Metssigade arvuks on hinnatud 2016. aastal 12 220 isendit ning jahiluba antud 17 610 laskmiseks. Olukorda selgitab Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Peep Männil: „Metssigade arvukust hinnatakse kevadel peale küttimis- ja enne sigimisperioodi. Kuna metssigade juurdekasv võib ulatuda kuni 200 %-ni (ehk siis sajale loendatud seale lisandub põrsaste näol kuni 200), ongi arvukuse tõusu vältimiseks vaja neid küttida rohkem, kui kevadel loendatud sai. Kuna seoses Aafrika katkuga on eesmärk sigade arvukust oluliselt vähendada, on loendusest suurem küttimismaht igal juhul vajalik.“

Eesti jahiulukite loetelusse kuulub kokku 20 imetaja- ja 32 linnuliiki. Uue imetajaliigina arvati jahiulukite hulka 2015. aastal šaakal ja 2016. aastal arvati lindudest jahiulukite seast välja hallhaigur, hahk, aul ja ronk.

Suurkiskjate pesakondade arvu osas on 2016 aastal näha kasvutrendi vaid karude osas: (2015 aastal 63 pesakonda, 2016 aastal 71 pesakonda), kuid stabiilsus saavutati siin nende küttimisarvuga (2015 - 49; 2016 – 55 isendit). Huntide pesakondade arv on püsinud peaaegu samaväärsena (2015 – 28 pesakonda; 2016 – 27 pesakonda), vähenenud on ilveste pesakondade arv (2015 – 64; 2016 – 53). Ilvese populatsiooni kehva seisundi tõttu ei väljastatud 2016. aastal nende laskmiseks ühtegi jahiluba.

Keskkonnaagentuur hindab ulukite asustust mitmete erinevate meetoditega. Kasutatakse jahimeeste hinnangut, jahimeste vaatlusandmeid, ruutloendust ja pabulaloendust.

Euroopa Liidu liikmesmaana on Eesti ühinenud loomastiku kasutamist, elupaikade kaitset, loomade eksporti, kauplemist jms reguleerivate rahvusvaheliste lepetega. Suurkiskjate, haneliste ja teiste rahvusvaheliselt oluliste linnu- ja loomarühmade seisund, kaitse ja kasutamine on rahvusvahelise tähelepanu all ja avalikkuse huvi objekt. Enamasti ei kattu riigipiirid asurkondade levikupiiridega, mistõttu tuleb siseriiklike otsuste tegemisel arvestada asurkondade seisundiga laiemalt, et võimaldada liikide soodsa seisundi säilimist populatsiooni või osapopulatsiooni tasandil.