Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 5. juuni 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aiandusfoorumil rääkis Kristine Volens EMÜ Polli Aiandusuuringute keskusest kuidas alustada astelpaju kasvatamist. „2017. aastal kasvatati Eestis 1426 hektaril astelpaju. Pindade järgi saab öelda, et astelpaju on Eestis jätkuvalt populaarne,“ rääkis numbritest Volens.

Kui aiandusettevõtjal on soov rajada uus istandus, siis selleks sobivad eelkõige kergemad liivsavi või saviliiv mullad. Asukohta valides tuleb arvestada, et istandiku naabriteks ei sobi pajud, remmelgad, haavad, paplid ja sirelid, kuna neil olevad seenhaigused võivad nakatada ka astelpaju.

„Heaks eelviljaks on taliviljad, mis kevadel haljasväetisena mulda künda. Maa peab olema hästi ettevalmistatud ja umbrohupuhas,  sest noored taimed ei suuda konkureerida umbrohtudega. Kehvema mulla korral tuleks panna juurde komposti või kõdusõnnikut,“ soovitas Volens.

Tema sõnul kulub ühele hektarile keskmiselt 1250 taime. „Istutamiseks sobivad 2-3 aastased istikud, mis on umbes 50-70 cm kõrged ja kenasti harunenud. 5-6 emastaime kohta võetakse 1 isastaim. Istutustihedus võiks olla 2x4 meetrit,“ ütles Volens. „Hooldamine tuleks teha võimalikult lihtsaks. Mina soovitan istikute alla pigem muru külvata, kui hoida seda mustkesas. Noort istandikku võib varakevadel väetada suurema lämmastiku sisaldusega väetistega ja pärast saagi koristamist PK-väetistega. Kevadel on suuremaks hooldustööks kuivanud ja talvakahjustunud raagude väljalõikamine. Põõsaid lõigatakse samuti kevadel või siis sügisel saaki koristades.“

Astelpalju koristamiseks on kaks viisi – trimmeriga koristamine või külmutamine. „Trimmeriga koristamine on teisisõnu raputamismeetod, selliselt koristatud mari sobib tööstuslikuks kasutamiseks. Tervemad marjad saab, kui lõigata viljadega oksad ja need korraks sügavkülmutada, siis tulevad need hästi okste küljest lahti ja jäävad tervemad,“ selgitas Volens.

Hariliku astelpaju (Hippopha? rhamnoides) põõsas on kahekojaline, seega tuleks aeda istutada nii emas- kui ka isastaimi. Astelpaju on tuultolmleja, seetõttu peaks isastaim kasvama tuulepoolsel küljel. Saagi koristamine on hõlpsam, kui valida mõni sort, mille okstel on vähem ogasid ja mille marjad eralduvad kergesti.

Astelpajul on kolm levikuala: üks asub Lõuna-Siberis, teine Kesk-Euroopa mägedes ja kolmas siinsamas lähedal Põhjalahe kallastel.

Päris väike aed jääb astelpajule kitsaks, sest põõsas on valgusnõudlik. Ka ei kasva ta väga kuival liivapinnasel ega ka raskel savimaal. Mullaviljakuse suhtes ei ole nõudlik, sest juurtel elavad mügarbakterid seovad õhulämmastikku. Liivapinnasele sobib ainult siis, kui juured ulatuvad põhjavette.

Sortidest soovitas ta valida talvekindlamad sordid, näiteks  ‘Avgustinka’, ‘Botanicheskaja Ljubitelskaja’, ‘Otradnaya’ või ‘Botanicheskaja’. Igal ühel on neist omad plussid ja miinused. Pilkupüüdvalt ilusate viljadega ‘Otradnaya’ on näiteks seenhaiguste vastu tundlikum kui teised sordid. Hea vastupanuvõime seenhaigustele on sordil ‘Botanicheskaja’, aga tema puhul peab hoolega jälgima, et koristusega ei hilineta, sest viljad on pehmed. 

Astelpaju ohtlikum kahjustaja on astelpaju kärbes (Rhagoletis batava), mille esimene leid Eestis oli 2015. aastal ja Lätis juba 2013. aastal. Kahjustajaid saab tõrjuda vaid mehhaaniliselt. Volens soovitas võraalused multšida 10-15 cm paksuselt turba, saepuru või heinaga. Multši tuleb segada peale kärbse vaklade nukkumist. Teiseks võimaluseks on võraaluste katmine musta kilega ning kolmandaks tasub kasutada kollaseid liimpüüniseid. 

Astelpaju keemiliseks tõrjeks Eestis ühtegi taimekaitsevahendit registreeritud ei ole.