Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 5. september 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Olgugi, et oli väga kuiv suvi ja taimed õitsesid ruttu ära ning nektarikorje lõppes paljudes paikades juba juuni lõpus - juuli alguses, said siiski enamus mesinikke rahuldava saagi,“ lausus ta ja selgitas, et mesilased armastavad sooja ja mesilaspered arenesid tänu sellele kenasti suurteks korjeperedeks. „Mesinikud olid rohkem kuumaga hädas, sest mesiniku skafander sellise palavaga oli kõigile suur piin.“

5 mesilaste surmajuhtumit. Kogenud mesiniku kinnitusel peaksid mesilad olema heas seisus ja kenasti talvele vastu minema. „Mesilates pole tuvastatud mingeid mesilaste haigusi. Mesilaste suremisi on Põllumajandusametis registreeritud rohkem kui mullu, tänavu viiel juhul ja põhjuseks enamasti taimekaitsevahendid. Osa juhtumistest pole veel lahendusi leidnud. Mesinike nõustajana tean rohkem juhuseid, sest paljud mesinikud on avastanud mesilaste suremised nädalapäevi ja rohkem hiljem ning pole seepärast teavitanud, kuna asi on vanaks läinud. Lihtsalt mesilagruppides mesinikud iga päev ei käi ning seepärast ka ei tea, mis mesilastega juhtunud on,“ rääkis Valtin.

2 miljonit tarutoetuseks

Riik hakkab järgmisest aastast maksma mesilaspere toetust ja Maire Valtini sõnul on tarutoetuse saamine mesinike töö tunnustamine. Toetuse suuruseks saab olema järgneval neljal aasta kokku 2 miljonit eurot. Mesilaspere toetus aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja põllumajanduskultuuride saagikusele. Samuti avaldab positiivset mõju mesilasperede registreerimisele ning seeläbi paraneb mesilaste haiguste varajane avastamine ja õigeaegne mesilaste haiguste leviku tõkestamiseks võetud meetmete rakendamine. „Pikki aastaid on seda tarutoetust küsitud. Põhjamaana vajavad meie mesilased enam kulutusi talvesöödale, taru inventarile jne. Tingimuseks toetuse saajatele on vajalik mesilasperede registreerimine PRIA põllumajandusloomade registris,“ lisas Valtin.

Küsimusele, kuidas saaks parandada mesinike ja põllumeeste vahelist suhtlust, vastas Maire Valtin, et siin on reeglid paigas ja mesinikud loodavad, et põllumehed teevad oma tööd teadlikult ja loodust säästvalt. Ja eks see suures osas ju nii olegi. Valtin selgitas, et mesinikud ei saa mesilasperesid ära vedada ega kinni panna südasuvel, sest pered on väga rasked ja sulgedes mesilased surevad väga kiiresti. „Lisaks ei saa neid ka kapla panna, et ära sellele põllule mine. Mesilasi meelitab kollane väli ja enamus õnnetusi sellest juhtubki, et seda välja, on see siis raps, võilill või viljas õitsev umbrohi – põldsinep näiteks, on pritsitud. Ka õitsva oa pritsimine on hävitanud peresid,“ tõi Valtin näiteid. „Mesinik saab teha nii palju, et panna oma pered PRIAsse kirja ning põllumees saab sealt võtta info ning teavitada pritsimistest. Mesinik saab siin loota ainult põllumehe teadlikkusele ja oskuslikule taimekaitsevahendi kasutamisele.“

Valtin on ka seda meelt, et need taimekaitsevahendid, mis aastast aastasse on mesilastele hukatuslikuks saanud, peaks kasutuselt kõrvaldama ja samas põllumehed, kes loovad mesilaste jaoks atraktiivsete taimedega puhveralasid, peaksid saama rohkem toetusi. „Mesiniku ja põllumehe omavaheline suhtlemine on oluline ja vajalik,“ rõhutas ta.

Koostöö on oluline. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Vahur Tõnissoo rääkis Äripäeva raadiosaates Kasvupinnas, et tegelikult teevad taimekasvatajad ja mesinikud omavahel juba praegu väga head koostööd ja ta avaldas lootust, et tänavusel taimekasvatushooajal ei huku enam tõesti ükski mesilane eksimuste tõttu taimekaitsetöödel. Ka Tõnissoo rõhutas, et taimekaitsetöö tegijal on vastutus loodust säästa ja seda mitte ainult mesilasperede vaid samaväärselt ka vabas looduses toimetavate teiste kasulike putukate ees. „Kõiki tolmeldajaid tuleb hoida, sest nad on põllumehele olulised saamaks häid saake. Igal juhul on taimekasvatuses edu võtmeks ja koostöö aluseks kõikide osapoolte omavaheline sujuv suhtlemine. Senised kogemused on näidanud, et seal, kus suhtlemine on heaks tavaks saanud, ei teki ka probleeme. Põllumehed, kes kevadel jagavad mesinikele oma põlluplaane ja suvel hästi õitsvaid kultuure, neid on tihti premeeritud mitte ainult suurema saagiga oma põldudelt, vaid mõnikord ka purgitäie magusa meega mesinike poolt,“ rääkis Tõnissoo.

Teadlaste vaade mesindusele

Meedias levib vale arusaam, nagu mesilaste surmades oleks süüdi üksnes põllumehed, kes kasutavad valesid taimekaitsevahendeid ja pritsivad neid valel ajal. Tegelikult on mesilaste suremise põhjuseid palju, alustades nende valedest pidamistingimustest ja lõpetades kliimamuutustega.

Eelmise aasta Viljelusvõistluse lõpuseminaril rääkis Mark Miles Bayeri keskkonnauuringute osakonnast, et FAO andmetel ei ole alates 2010. aastast Euroopas mesilaste kolooniate arvukus langenud ja Euroopas on 15 kuni 16 miljonit mesitaru. Tema sõnul on teadlased ühel meelel, et mesilaste tervis on mõjutatud mitmetest võtmefaktoritest, milleks on parasiidid, haigused, tarude vale hooldamine, geneetilise mitmekesisuse vähesus, toidupuudus, emamesilase tõrge, ilmastik ja alles siis pestitsiidid, nii põllumajanduslikud kui veterinaarias kasutatavad.

Ta lisas, et samas patogeenid, umbrohud ja putukad ohustavad saake kõikjal maailmas ja oht kasvab ning ilma taimekaitseta ei saa kuidagi, sest ilma oleks saagid umbes 1/3 väiksemad.

Mark Miles tõi näiteid Saksamaal tehtud ulatuslikkest katsetest, kus analüüsiti mesilaste tervist mõjutavaid parameetreid ja uuriti kolooniate nõrgestumise põhjuseid. „Projekt on töös alates 2004. aastast ja oleme selle raames pidevalt jälginud rohkem kui 1200 mesitaru 120-st mesilast üle terve Saksamaa. Teostame regulaarseid hindamisi ja oleme saanud tulemuseks selle, et ei esine korrelatsiooni kolooniate suremuse ja pestitsiidijääkide esinemises mesitarudes. Ka ei esine korrelatsiooni kolooniate suremuse ja neonikotinoididega töödeldud põllukultuuride vahel,“ ütles Miles.

Sarnaseid projekte on väiksemas skaalas läbi viidud ka Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias. „Kõigil juhtudel pole leitud ühtki korrelatsiooni kolooniate suremuse ja neonikotinoidide jääkide vahel,“ täiendas Miles.

Mesilaste hukkumise põhjused: Kemikaalide koosmõju – immuunsüsteemi nõrgenemine;Putukatõrjevahendid, eriti neonikotinoidid;Kahjurid, haigused – Varroatoos, parasiit Nosema ceranae, ameerika ja euroopa haudmemädanik, kaasnevad viirushaigused jne.;Olmekemikaalid;GM-taimede laialdane kultiveerimine ning selle tõttu mesilaste toiduvaliku ahenemine;Kliimamuutused, ilmastik;Vähenev taimede bioloogiline mitmekesisus;Mesilaste pidamistingimused, vähene või vale toitmine;Geneetika;Mobiilimastide võrk jne.

Mida teha, et mesilased ei hukkuks?1. Ära pritsi õitsvaid taimi;2. Ära pritsi mesilaste aktiivse lennu ajal;3. Hoidu n-ö „igaks juhuks“ pritsimisest;4. Suhtle oma piirkonna mesinikuga.Allikas: Indrek Keres

Asi pole sugugi nii hull, kui linnarahvas arvab

Uurisime ka Eesti Maaülikooli õppejõult ja mesinikult Indrek Kereselt, et milline on tema arvamus läbi teadlase pilgu, olles ise samal ajal praktiseeriv mesinik.

„Siin on mitu nüanssi – on tehtud erinevaid uuringuid nii taimekaitsevahendi kasutamissageduse, koguste ja toimeainete kohta. Meil Eestis on tegemist pigem tagasihoidliku pritsimisega, kui võrrelda muu maailmaga, ehk asi pole sugugi nii hull, kui linnarahvas arvab. Teine asi on see, et millega pritsitakse. Põllul pritsi nähes tuleb ka teada, et alati ei tehta taimekaitsetöid, vaid sageli antakse hoopis taimedele lehekaudu mõjuvaid vedelväetisi. Selle meetodi eeliseks on see, et toitained imenduvad nii kordades kiiremini, kui saades väetisi mulla kaudu. Kui nüüd selle pritsimise ajal leheväetis satub mesilase keha pinnale, siis see võib lühiajaliselt mõjutada mesilase lennuvõimet või lennukiirust, küll aga ei mõju leheväetis toksiliselt,“ selgitas teemat Keres.

Kerese sõnul on tehtud mitmeid uuringuid, selle kohta, mis on põhjuseks, et mesilased surevad. Ta rõhutas siin, et oluline on vaadata ka seda, kes selle uuringu on teinud - tellinud. „On seltskondi, kes ütlevad, et surmade põhjuseks on taimekaitsevahendid, on neid, kes ütlevad, et taimekaitsevahendite tõttu mesilased kindlasti ei sure, see põhjus pole isegi kümne esimese surmapõhjuse loetelus, ehk on veel palju muid põhjuseid, nagu näiteks haigused ja alatoitumus. Eks tõde saab olla siin kusagil vahepeal ja igasugune sünteetiline asi, mis looduses keskkonda pritsitakse ei saa olla päris kahjutu. Samas kui vaadata seda regulatsiooni osa, kuidas lubatakse taimekaitsevahendeid turule Euroopa tasandil, siis see on ikka päris karm ja tihe sõel, mis ühe toimeaine väljatöötamiseks ja turule toomiseks tuleb läbida. Kui keemikud laborites suudavad aastas tuhandeid erinevaid uusi toimeaineid välja mõelda, siis tegelikult turule jõuab võib-olla kaks-kolm,“ rääkis Keres.

Seega, kui taimekaitsevahend on turule lubatud, siis on ta õigel kasutamisel – õigel kultuuril, õigel ajal, õige kulunormiga, õige tehnikaga - ohutu ümbritsevale keskkonnale ja mesilastele. „Aga paraku leidub igal aastal ikkagi ka mõni selline taimekaitsevahendi kasutaja, kes vilistab nendele nõuetele. Hea meel on selle üle, et aasta-aastalt on seis siiski paremaks läinud ja põllumeeste teadlikkus kasvanud. Enam ei joosta esimese putuka nägemisel põllule, ikka vaadatakse erinevaid kriteeriumeid ning mõeldakse, alates millest tasub pritsida ja millest mitte. Siin on teguriks ka taimekaitsevahendite kallis hind,“ lausus Keres.

Aasta-aastalt muutuvad ka preparaadid paremaks ja neid preparaate võib siis ka veel omakorda jagada n-ö vanadeks ja uuteks putukatõrjevahenditeks. „On olemas süsteemsed ja kontaktsed putukatõrjevahendid. Süsteemne vahend on see, kui toimeaine läheb taime sisse, kahjurputukas sööb taime ja saab sealt mürgi organismi ja sureb selle tagajärjel. Nende mõju on 2-3 nädalat. Kui on tegu kontaktse tõrjevahendiga, siis jääb toimeaine lehe pinnale, kahjurputukas saab pritsimise ajal vahendiga kokku või sööb seda lehe pinnalt, siis nende preparaatide mõju on 5-6 päeva. Ja siit tulebki välja vahendite erinevus, ehk miks süsteemsed preparaadid on mesilaste mõistes palju karmimad – kuna süsteemse preparaadi toimeaine on 2-3 nädalat taime sees, siis ta satub kindlasti ka nektarisse ja kuna preparaadil ei ole mingisugust lõhna ega maitset, siis mesilane ei oska sellest eemale hoida ning süües seda saastunud nektarit võib mesilane surra,“ tegi Keres asja selgeks.