Kelle leiba Sa sööd, selle laulu Sa laulad

Usun, et Eesti rahvas mäletab hästi seda õhulossi, mille ehitas üks habemega vanamees. Kelle sõnade järgi seadsid paljud heas usus isegi oma tulevikku. Täna teame, et ka see õhuloss oli ehitatud isikliku kasu eesmärgil. Sellised inimeste eksitamisele ja pooltõdedele ehitatud õhulossid kardavad kõige enam läbipaistvust ja ei saagi kesta igavesti. Eksitamisel on alati ka mingi põhjus, mingi eelise saamine. Miks võitleb Toiduliit üheselt selge tooraine päritolumärgistuse vastu ehk senise mitmeti mõistetava lipumärgiga tarbijate eksitamise kestmise poolt? Teadmine, kes kelle leiba sööb, aitab luua selgust.

Toiduliit on Eesti Toiduainetetööstuste Liit ja kaitseb enda liikmete, eelkõige, toiduainetetööstuste omanike huve. Tööstuste omanike huvi on ennekõike kasumit teenida ehk siis rohkem ja kallimalt oma tooteid müüa. Kuna tarbijate ostueelistuste üks komponent on kodumaiste toidutoodete eelistamine, oleks kummaline kui tööstuseomanikud selle kahe silma vahele jätaksid. Kasumi kujunemisel on oluline ka sisendite madalam hind. Kuna mujal Euroopas on osalt mastaabiefekti tõttu ja osalt ülejääva madalama kategooria tooraine tõttu toidu toorainel odavam hind, siis äriliselt on kasulikum sealt toorainet osta.

Kas sellest toorainest valmistatud toodang on kodumaine? Selleks, et see nii paistaks on Toiduliit üritanud ajakirjanduses ja aruteludes Maaeluministeeriumi laua taga, kodumaise toidu mõistet endale sobivalt tõlgendada. Toidutööstuste omanike poolt, ligi 10 aastat tagasi, esimesena lipuvärvide lipumärgina kasutusele võtmine on olnud osav turundusvõte. Lipumärgi kasutamine import põhitoorainest toidutoodetel on osutunud tõeliseks jackpotiks, sest madalaima hinnaga imporditud toorainest valmistatud tooteid saab nii müüa kodumaise toote hinnaga.

Mida veel seostaks iga eestimaalane eestimaisega, kui mitte rahvusvärve? Seda kinnitab ka Eesti Uuringukeskuse poolt 2017. aastal läbi viidud uuring, kus 73,6% vastanute jaoks tähendab toidutoodetel sinimustvalge lipumärk, et toode on toodetud Eestis ja ka tooraine on kodumaine. Seega on, importtoorainest toidutoodetel lipumärgi kasutamine otseses mõttes, tarbijate rahvustunde põhjal haneks tõmbamine.

Toiduliidu põhjendus, et meil ei jagu kohalikku toorainet ja sellepärast kasutatakse import põhitoorainest toodetel lipumärki on kummaline, sest Eesti rahvas ei jääks nälga, kui neil toodetel ei oleks pakendil rahvusvärve. Seega praegu toorainet importivate toidutööstuste omanikud suurendavad oma kasumit tarbijaid rahvustunde põhjal eksitades.

Täna juhib rahvusvahelise Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) uuring tähelepanu olukorrale, kus Eesti kaupluste toidulettidel on ebapropotsionaalselt palju teistest riikidest imporditud valmistooteid. See häirib ka Eesti toiduainetetööstuseid. Kuid seda olukorda saab Euroopa Liidus põhimõtteliselt parandada ainult tarbija ostukäitumise muutumisega. Kuna ühiste siseturu reeglitega on keelatud igasugune valitsuste poolne protektsionism. Seega saab siin selgust luua ainult selgema ja üheselt mõistetava pakrndimärgistuse seadustamisega.

Lõppkokkuvõttes saab põllumeeste, toidutööstuste ja tarbijate ning seega ka kogu riigi ühine huvi olla vaid kõigile üheselt mõistetav, toidu põhitooraine põhine, pakendimärgistus. Mis oleks ka aus tarbja vastu, kes kogu toidutootmise ahela kulud kannab. Lühidalt sponsoril on õigus teada mida ta ostab.

Kaupo Kutsar

Valgamaa Põllumeeste Liidujuhatuse liige