Jaan Leetsar: maaeluministeerium peab koordineerima tervet maaelu

Selleks ajaks oli Ülemnõukogu ja hiljem Riigikogu juba vastu võtnud terve rea põllumajanduse ja maaelu ümberkorraldamiseks vajalikke seadusi. Samuti oli ühiskond valmis suurteks muudatusteks mitte ainult põllumajanduses vaid kogu riigis. Mäletan, et algul vaidlesime ka ministeeriumi nime üle. Justiitsminister Kaido Kama soovitas põllumajandusministeeriumi ümber nimetada põllutööministeeriumiks nagu see oli Eesti Wabariigi ajal. Mina ja EMKE (Eesti Maa-keskerakond) olime seisukohal, et ümbernimetamine ilma sisuliste ümberkorraldusteta ei vii elu edasi vaid raiskab ainult raha. Meie seisukoht jäi peale.

Minu ministriks oleku ajal oli peasihiks omandi-, maa- ja põllumajandusreformi läbiviimine. Abiks oli ka toonane erakonnakaaslane reformiminister Liia Hänni. Algul põllumajandusreform toppas, kuid pärast nn „lehma hinna“ seadustamist pääses protsess paisu tagant liikuma. Panime veel reformi toeks ametisse reformihaldurid ja minu ministri aja lõpuks oli põllumajandusreform põhimõtteliselt toimunud – jäid veel mõned nn vormistamised (sabad). Samuti õnnestus käivitada ümbertöötleva tööstuse reform ja viia mitmed ühistulistele alustele. Teadsin juba siis, et ühistutele üleminek on liiga kiire, kuid kuna riigi poolt oli välja kuulutatud totaalne erastamine, pidime sellega kaasa minema. Lisaks tekkisid valitsuse sees eriarvamused – meie (EMKE) pooldasime töötleva tööstuse üleminekut ühistute omandisse, koalitsioonipartnerid aga nende mahamüümist kasvõi välismaalastele. Tagantjärgi võin öelda, et kõige paremini see reform ei õnnestunud – EPTd, KEKid jt erastati rivitult. Alles nüüd, so veerand sajandit hiljem, mõistetakse Soome jt riikide eeskujul paremini ühistuliste ettevõtete eeliseid kapitalistlike äriühingute ees.

Nõukaaegsete ulatuslike maaparandustööde tulemusena oli meie maastikupilt tundmatuseni muutunud. Seega sisuliselt ei olnud otstarbekas järgida kunagiste talundite piire. Sel ajal kavandasime ka ulatuslikku maareformi, mille käigus kujuneksid optimaalse suuruse ja kujuga maakasutusüksused. Siin tekkis meil aga põhimõtteline vastuolu Maa-ametiga, mis viidi lõpuks Keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Minu arvates tegi Valitsus siinkohal põhimõttelise vea, tagajärjeks on meil endiselt korraldamata maafond, millele lisandub veel nn maade haaramise protsess (Land grabbing).

Kuigi on väidetud, et Laar laskis põllumajanduse põhja, mina niimoodi siiski ei arva. Teades riigieelarve võimalusi ei olnud Eesti Vabariigil enam võimalusi põllumajandustootmist rahaliselt toetada. Saime Mart Laariga siiski kokkuleppele, et asutame Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fondi (PMKF). See oli Laari poolt julge samm, sest mitmed tema erakonnakaaslased olid sellele vastu. Vaatamata sellele sündis fond kolme allkirjaga: Mart Laar, riigisekretär Ülo Kaevats ja mina. Hiljaaegu pidas MES (Maaelu Edendamise Sihtasutus) oma 25 sünnipäeva.

Oli ka muid suuri ettevõtmisi – korraldasime I põllumeeste kongressi, suhtlesime tihedalt naaberriikidega, valisime FAOle presidenti jne. Ainukene asi, mis hingele on jäänud, oli põllumajandusturu kaitsmine tollidega ja ühistulise tegevuse madal tase. Omaette fenomeniks on kujunenud aga iga-aastased põllumajandusministrite kokkutulekud, mis said alguse 1992. aastal ja kestavad siiani.

Minu arvates oli Reformierakonna poolt õige samm nimetada põllumajandusministeerium maaeluministeeriumiks. Järgmistele ministritele oleks ettepanek täita see ka sisuga ning hakata koordineerima tervet maaelu.

Jaan Leetsar

põllumajandusminister 22.10.1992 – 8.11.1994