Autor: Põllumajandus.ee • 15. mai 2019

Thüneni Instituut ja Kasseli Ülikool juhtisid teadustööd, kus 22 teadlast hindasid 528 uuringut, milles võrreldi mahe- ja tavapõllumajanduse mõjusid.

Mahepõllumajandus edestas tavapõllumajandust järgmistes valdkondades:

•veekaitse

•mullaviljakus

•elurikkus

•kohanemine äärmuslike ilmastikutingimustega

•lämmastiku tõhus kasutamine

Kliimakaitse ja loomade heaolu osas selget eelist ei leitud. Uuringu autorid järeldavad, et mahepõllumajandus võib anda olulise panuse keskkonna- ja ressursipoliitika väljakutsete lahendamisse ning seda peetakse õigustatult säästva maakasutuse võtmetehnoloogiaks.

Kokkuvõte uuringust

Mahepõllumajandusest tulenevad olulised keskkonnahüved on teaduses ja poliitikas laialdaselt tunnustatud. Siiski hinnatakse mahepõllumajanduse potentsiaali tänapäeva keskkonna- ja ressursiküsimuste lahendamisel erinevalt. Sellest lähtuvalt oli uuringu eesmärk analüüsida ja hinnata mahepõllumajanduse pakutavaid hüvesid käsitlevaid teadusuuringuid järgmistes valdkondades: veekaitse, mullaviljakus, elurikkus, kliimakaitse, kliimamuutustega kohanemine, ressursitõhusus ja loomade heaolu.

Kokku analüüsiti 528 uuringut, milles oli võrreldud 2816 paari (mahe- ja tavapõllumajandus). Uuringud vastasid järgmistele kriteeriumidele:

a) avaldamine: jaanuar 1990 kuni märts 2018;

b) piirkond: parasvöötme kliima;

c) uuringu ülesehitus: vähemalt üks mahe-/tavapõllumajanduslik paar;

d) keel: saksa või inglise.

Võrdlustulemusi hinnati statistiliselt.

Kõigis keskkonnakaitse ja ressursside säilitamise näitajates oli 58% analüüsitud paarides mahepõllumajandus eelisolukorras tavapõllumajanduse ees. 28% puhul statistiliselt usaldusväärseid erinevusi ei leitud ja 14% puhul andis tavapõllumajandus paremaid tulemusi. Loomade heaolu oli terviklikult käsitletud väga vähestes uuringutes.

Olulisemad tulemused

Veekaitse. Mahepõllumajandusel on põhjavee ja pinnavee kaitsmisel potentsiaali, eriti nitraatide ja pestitsiidide leostumise osas. Hinnatud uuringutes vähendas mahepõllumajandus lämmastiku sisendit keskmiselt (mediaan) 28% võrra. Potentsiaalselt kõrge keskkonnamürgisusega toimeainete jõudmist keskkonda välditakse mahetootmises sünteetiliste pestitsiidide mittekasutamisega. Samuti võib eeldada, et veterinaarravimite jõudmine keskkonda on maheloomakasvatusnõuete tõttu oluliselt väiksem. Fosfori kasutuspiirangud viitavad samuti väiksemale keskkonnakoormusele. Probleemsete ainegruppide (lämmastik, pestitsiidid) heite osas oli 71% paarides mahepõllumajandusel selge eelis tavapõllumajanduse ees. Seega võib mahepõllumajandust veekaitselistel eesmärkidel soovitada.

Mullaviljakus. Mullaviljakuse uuringute analüüs näitas samuti mahepõllumajanduse eelist. Vihmausside arvukus ja biomass olid mahepõllumajanduses vastavalt 78% ja 94% suuremad (mediaan). 62% paaridest seostati mulla vähesemat hapestumist (erinevus 0,4 pH ühikut) mahepõllumajandusega, 20% puhul ei leitud usaldusväärset vahet. Mullas kättesaadava fosfori sisalduse osas ühe või teise majandamisviisi eelised selgelt välja ei tulnud. Andmete tõlgendamist raskendasid ka erinevad väetamis- ja P-analüüsimeetodid. Mulla tihenemise näitaja, penetromeetriline takistus oli mahepõllumajanduses keskmiselt (mediaan) 22% väiksem, kuid see tulemus põhineb ainult neljal uuringul.

Elurikkus. Uuritud liikide puhul ilmnes mahepõllumajanduse selge positiivne mõju elurikkusele. Keskmiselt (mediaan) oli mahetoomises liikide arv põllumaadel 95%, põllu seemnepangas 61% ja põlluserva taimestikus 21% suurem. Põllulindude liikide arv oli 35% ja arvukus 24% suurem (mediaan). Õisi külastavate putukaliikide arv oli 23% ja arvukus 26% suurem. Üldiselt ilmnesid mahepõllumajanduse eelised statistiliselt usaldusväärselt taimestiku osas 86% ja loomastiku osas 49% paaridest. Ainult kahes uuringus analüüsitud 75-st leiti tavatootmises paremad tulemused (12 paari 312-st e 4%). Tuleb aga meeles pidada, et ka maastiku struktuuril on elurikkusele, eriti loomastikule, oluline mõju.

Kliimakaitse. Mullast pärit kasvuhoonegaaside emissioonide empiirilised mõõtmised näitasid mahepõllumajanduse positiivset mõju võrreldes tavapõllumajandusega. Keskmiselt oli mahepõllumuldades orgaanilist süsinikku 10% rohkem ja süsiniku sidumise määr suurem – 256 kg/ha. Lämmastikoksiidi heitkogused on hinnatud uuringute põhjal mahepõllumajanduses keskmiselt 24% väiksemad. Nende näitajate puhul on mahepõllumajanduse kumulatiivne kliimakaitse jõudlus 1,082 kg C0₂ ekvivalenti hektari kohta aastas. Empiiriliste võrdlusuuringute puudumise tõttu hinnati saagiga korrigeeritud kliimakaitse tulemusi kvalitatiivselt. Saagiga korrigeeritud kasvuhoonegaaside emissiooni puhul mullast või taimedest võivad mahe- ja tavapõllumajanduse tulemused olla suhteliselt sarnased. Metabolismiga seotud metaani heitkogus kilogrammi piima kohta võib maheloomakasvatuses olla suurem kui tavaloomakasvatuses. Koguemissioonid kg piima kohta mahe- ja tavatootmises oluliselt ei erine.

Kliimamuutustega kohanemine. Olulised mullaomadused, mis aitavad ennetada erosiooni ja kaitsta üleujutuste eest, on mahepõllumajanduses sarnaste või paremate väärtustega. Mahepõllumajanduses oli mulla Corg sisaldus keskmiselt (mediaan) 26% ja agregaatide stabiilsus 15% suurem; infliltratsiooni erinevus oli 137%. Kuna suurem infiltratsioon vähendab mulla erosiooni ja kadu, olid ka need väärtused mahepõllumajanduses keskmiselt (mediaan) vastavalt 22% ja 26% väiksemad. See tulenes peamiselt ristiku ja lutserni kasvatamisest. Seevastu ei leitud märkimisväärseid erinevusi lasuvustiheduses. Kliimamuutustega toimetuleku indikaatorite (nt erosiooni ja üleujutuste kaitse) puhul olid mahepõllumajandusel põllu tasandil selged eelised (Corg sisaldus, agregaatide stabiilsus, infiltratsioon) koos märkimisväärse oodatava eelisega külvikorra tasandil ja sellega seotud eelistega maastiku tasandil (pindmine äravool, mulla erosioon). Maastiku tasandil on kaitsel erosiooni ja üleujutuste eest lisaks põllumajandusteguritele olulised ka muud tegurid, nagu maastiku struktuur, vorm ning sademete ja äravoolu režiimid.

Ressursitõhusus. Ressursitõhusust uuriti taimekasvatuses lämmastiku efektiivsuse (lämmastiku sisend, väljaviidav lämmastik, lämmastiku bilanss, lämmastiku efektiivsus) ja energiatõhususe (energia sisend, väljaminev energia, energiatõhusus) näidetel. Mahe- ja tavapõllumajanduse ressursitõhusust võrreldi külvikorra ja nisukasvatuse põhiselt. Lisaks kaasati piloottalude võrgustiku andmed, et võrrelda tootmissüsteeme talu tasandil. Mahepõllumajanduse lämmastiku- ja energiasisend olid oluliselt väiksemad, nagu ka väiksemast saagikusest tulenevad lämmastiku- ja energiaväljund. Lämmastiku bilanss (lämmastiku võimalik kadu pinnaühikult) oli mahepõllumajanduses oluliselt väiksem kui tavapõllumajanduses (mediaan -40% kuni -70%). 46% paaridest oli lämmastikutõhusus mahepõllumajanduses suurem; 37% puhul ei leitud usaldusväärset erinevust ja 18% olid tavatootmises paremad tulemused. Energiatõhususe osas näitas mahepõllumajandus paremaid tulemusi 58%, tavapõllumajandus 24% puhul võrreldud paaridest. Mahe- ja tavapõllumajanduse erinevused ilmnesid talu tasandil selgemalt kui põllukultuuri ja külvikorra tasanditel.

Loomade heaolu. Loomade tervist ja heaolu on mahe- ja tavatootmises võrreldud suhteliselt vähestes uuringutes. Analüüsitud võrdlusuuringud keskendusid peamiselt lüpsilehmade tervisega seotud aspektidele. Loomade heaolu oli põhjalikumalt hinnatud ainult mõnes uuringus. Olemasolevad uuringud näitavad maheloomakasvatuse kasu loomade käitumusliku ja emotsionaalse seisundi osas, nt suurema eluruumi või karjatamise tõttu. Loomade tervist puudutavates uuringutes võrdlusgruppide vahel olulisi erinevusi ei leitud, välja arvatud lonkamine ja jalgade vigastused. See näitab, et majandamistegurid on olulisemad kui mahe- või tavapidamine. Maheloomakasvatus toimis paremini juhtudel, kus vastavad loomatervishoiu aspektid on reguleeritud ELi mahemäärustes, nt allapanu ja ruumi nõuded mõjutavad positiivselt jalgade tervist.

Mahe- ja tavapõllumajanduse erinevused keskkonna- ja ressursikaitses tulenevad eelkõige mahepõllumajanduses rakendatavast süsteemipõhisest lähenemisviisist, mis omakorda toob tavaliselt kaasa tootmisintensiivsuse vähenemise. Näiteks suurendab põllumajandusmaastike elurikkust vähesem väetiste kasutamine ja sünteetiliste pestitsiidide vältimine, nitraatide leostumisriski vähendavad madalam N bilanss ja väiksem kaubanduslike väetiste kasutamine. Külvikordade rakendamine koos orgaaniliste väetistega ja mitmeaastased heintaimed soodustavad mulla viljakust ja hoiavad ära kliimamuutuste negatiivseid mõjusid. Samamoodi vähendavad pestitsiidide vältimine ja ravimikasutuse minimeerimine nende põhjavette sattumise ohtu.

Poliitika vaatenurgast peaks meeles pidama, et kui hinnatakse mahepõllumajanduse eeliseid keskkonna ja loomade heaolu osas, ei piirdu avalik huvi põllumajandusele ainult keskkonna ja ressursside kaitsega, vaid hõlmab ka nende kasutamist toidu tootmiseks. Võrdlusühikute ühetaoline määratlemine pindala või saagikuse kaudu ei võimalda keerukaid seoseid alati õiglaselt hinnata. Pigem on vaja erinevat lähenemist olenevalt sellest, millises kontekstis ja mis viisil teatud ressursse kasutatakse või kaitstakse. Sellest lähtuvalt tuleks arvesse võtta pindalapõhist lähenemist keskkonnaprobleemide vähendamisel (nt keskendudes keskkonnatoimele kohalikul või üleilmsel tasandil, et leevendada degradeerumist), keskkonnaprobleemi piirkondlikku ulatust (st üksikute keskkonnahüvede nappust piirkonnas) ning heitmete mahtu ja ulatust. Sotsiaalsest vaatenurgast lähtuvalt on eriti tõsiste keskkonnaprobleemidega piirkondades kohalike avalike hüvede, näiteks veekaitse puhul, sobilik võrdlusühikuna kasutada pindala. Samas aga näiteks kliimakaitse puhul, peaks hindamine põhinema saagiühikutel. Sellele vaatamata tuleb arvestada, et mahepõllumajandus võib samaaegselt leevendada erinevaid keskkonnaprobleeme ja sellest johtuvalt peaks mahepõllumajandust hinnates arvestama tervikmõju.

Allikas: Maheklubi