Andres Kirsipuu: A-ware käitub üksnes iseenda huvides, mitte piimatootjate liitlasena

SCE E-Piima nõukogu liige Andres Kirsipuu kirjutab arvamusloos, et Hollandi toidutööstuskontsern A-ware on E-Piima juustutehase ümber toimunud sündmustes käitunud eelkõige oma ärihuvidest lähtuvalt, mitte Eesti piimatootjate liitlasena. Tema hinnangul räägivad ettevõtte teod ja läbirääkimiste käik hoopis teistsugust keelt kui avalikkusele antud lubadused toetada kohalikke piimatootjaid.

Andres Kirsipuu, Piiratud Vastutusega SCE E-Piim nõukogu liige

Loe AI kokkuvõtet

SCE E-Piima nõukogu liige Andres Kirsipuu väljendab muret, et Hollandi toidutööstuskontsern A-ware ei tegutse Eesti piimatootjate liitlasena, vaid järgib üksnes oma huve. Kuigi A-ware tegevjuht Antonio Rodriguez on kinnitanud soovi luua usalduslik suhe Eesti piimatootjatega ja tasuda võlad, näitavad Kirsipuu sõnul ettevõtte senised teod vastupidist. Piimaraha väljamaksete kokkulepe aktsionäride vahel ei leidnud toetust, mistõttu jäid võlad tasumata ja farmerid oma piimatoodangu mujale suunama. Kirsipuu kahtleb, kas A-ware huvid eelistavad tegelikult Eesti piimatootjate kestlikkust.

SCE E-Piima nõukogu liige Andres Kirsipuu.
Foto: Jake Farra

Lugedes eelmisel nädalal ilmunud meediakajastusi E-piima juustutehase pankroti asjus Eestit külastanud Hollandi toidutöösturi A-ware sõnavõttudest, olin väga üllatunud.

Mitme miljardilise käibega ettevõtte Royal A-ware tegevjuht Antonio Rodriguez kinnitas silmagi pilgutamata nii ajakirjanikele kui valdkonna ministrile, et nende jaoks on kõige olulisem luua Eesti piimatootjatega usalduslik suhe ning väidetavalt soovitavat leida ka viise, kuidas meie lehmapidajatele võlgu oldav raha ära maksta. Olles põllumeeste esindajana olnud E-Piima ühistu ja juustutehase omanikettevõtte nõukogu liige juba mitu aastat, on minu mulje hollandlaste senistest tegudest risti vastupidine – piimatootjaid pigem ignoreeritakse, mitte ei käituta nende liitlasena.

Vaatan hollandlaste retoorikat lihtsa Eesti põllumehe vaatevinklist. Hollandlaste väide oli, et A-ware’le on oluline, et farmeritele makstaks välja piimaraha. Minu kogemus nõukogu liikmena räägib sellele väitele vastu. Minu teada oli just A-ware (koos Interfoodiga) see osapool, kes ei andnud piimarahade väljamakseks nõusolekut.

Vaatame kronoloogiat ja fakte: oktoobrist detsembrini maksmata jäänud piimarahade väljamaksmine sõltus aktsionäride vahelisest kokkuleppest. Väljamakseks oli vaja kõigi aktsionäride nõusolekut. Piimatootjaid koondav ühistu SCE E-Piim avaldas selgelt soovi, et piimarahad tuleb farmeritele välja maksta, ning hoiatas, et aktsionäride lepingu vastupidine tõlgendamine kahjustab oluliselt piimatootjaid ning seab nad ääretult raskesse seisu. Juustutehase omaniku ja operaatori AS E-Piim Tootmine tegevjuht lähtus lepingust ning kinnitas valmisolekut raha välja maksta kohe, kui aktsionärid jõuavad ühisele seisukohale. Kahjuks ei jõudnudki aktsionärid A-ware ja Interfoodi vastuseisu tõttu piimarahade väljamaksmise osas ühisele seisukohale ning seetõttu jäid farmerite piimarahad välja maksmata — seda hoolimata ühistu selgest soovist raha tootjatele välja maksta. Tagajärg oli prognoositav – farmerid hakkasid oma piima mujale suunama, tehase kogutav piimamaht vähenes ja ettevõtte olukord halvenes veelgi.

Tekib paratamatult küsimus, kas just selline käitumine ei teeninudki tegelikult A-ware huve — mida halvemas seisus on tehas, seda soodsamalt saab seda ju omandada. Ka A-ware ja E-Piim Tootmise vahel käinud arbitraažimenetlus ei jäta mulle kui nõukogu liikmele muljet, et farmerite huvid oleksid A-ware jaoks kuigivõrdki esiplaanil olnud.

Kahetsusväärne on seejuures, et eelmise nädala visiidiga kaasnenud tühjad lubadused kordavad Hollandi ettevõtete varasemat käitumismustrit. Nimelt tegi A-ware detsembris kohtumisel, kus osalesid A-ware esindajad ning SCE E-piim esindajad, olukorra lahendamiseks suulise pakkumise, mis sisaldas piima ostmist farmeritelt Euroopa Liidu keskmisele piimahinnale põhineva hinnaga, uusi piimalepinguid ja vanade võlgade tasumist. Kirjalikku ja siduvat kinnitust kohtumisel antud lubadustele ei järgnenud aga kunagi. Sellise pakkumise oleks ühistu usutavasti koheselt vastu võtnud... Venitamise käigus kukkus ära ka teine huviline tehase ostmiseks.

Ajalises vaates on asi selge - detsembri suulises pakkumises räägiti Eesti tootjatele fikseeritavast Euroopa Liidu keskmisel põhinevast piimahinnast, uutest piimalepingutest ja vanade võlgade täielikust tasumisest. Pakkumises, mis lõpuks tuli, piimahinda enam ei mainitud, piimalepingutest ei räägitud ja enam ei lubatud hüvitada kõiki varasemaid võlgu, vaid ainult osa neist ning sedagi suures osas aastate pärast. Küll oli piimahind nii mõiste kui numbrina olemas A-ware äriplaanis, millest kavatses A-ware edaspidi tehase suuromanikuna lähtuda, kuid see oli madalam kui piimatootjate omahind, rääkimata Euroopa Liidu keskmisel põhinevast hinnast. A-ware poolt mainitud pühendumistasust lugesin esimest korda ajalehest, üheski piimatootjaile tehtud pakkumises seda ei olnud.

Kummivenitamise ajal halvenes aga tehase olukord järjepidevalt: piim liikus mujale, teine ostuhuviline loobus, A-ware läbirääkimispositsioon tugevnes.

Kokkuvõttes tekitab eelkirjeldatu minus kui regiooni moodsaima juustutehase nõukogu liikmes tõsise kahtluse, kas A-ware tegelik huvi on Eesti piimatootmise jätkusuutlikkus ja farmerite heaolu. Senine tegevusmuster — aktsionäride ühise seisukoha mittesaavutamine piimarahade väljamaksmisel, arvete vaidlustamine ja läbirääkimiste venimine — paneb paratamatult küsima, mis on tegelik eesmärk. Kui Hollandi toidutöösturitel oleks olnud tõsine huvi Eesti piimafarmerite käekäigu pärast, siis miks ei tehtud konstruktiivset koostööd siis, kui selleks oli võimalus? Praegune retoorika, nagu tuldaks valgel hobusel kohalikke piimafarmereid päästma, on muster, mida oleme juba varem näinud ja mida on raske uskuda. Lõpuks on ikka teod need, mis loevad, mitte sõnad.