Aiasaaduste kasvatajad võitlevad impordi ja maksukoormusega

Kadarbiku Köögivilja juht Veiko Pak annab riigi tegevusele põllumeeste abistamises karmi hinnangu.  Foto: Andras Kralla

Eesti aiasaaduste kasvatajad kurdavad rasket võitlust: maksu­koormus ja tootmis­hindade kasv suruvad hinnalõhe Kreeka marjade ja Poola köögiviljadega kolme- kuni neljakordseks.

Samuti on heitlikud ilmad nii Eestis kui ka globaalselt muutnud maailmaturuhinnad ebastabiilseks. Teisalt, vaadates asja kohalikust vaatest, siis ei suuda enamik põllumehi pakkuda piisavat mastaapi, et võistelda odavate importkaupadega. “See pole viimaste aastate trend, vaid eks see ilma ja turu suuruse koosmõjul toimiv turg on olnud siin viimased 20 aastat,” tunnistas Kadarbiku Köögivilja juhataja Veiko Pak.

Vaadates viimase tarbijahinnaindeksi andmeid, siis on indeksi 3,1% suurusesse aastakasvu andnud veerandi toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine. Toidukaupadest on aastaga kallinenud eelkõige värske köögivili (53%) ja kartul (46%). Teisalt on odavnenud värske puuvili ja munad (–11%).

Värskete põllusaaduste hinna hüppelise kasvu on tinginud viimaste aastate rasked ilmaolud: kui üle-eelmisel aastal põldudel uputas, siis mullu valitses põud. Peamiselt marjakasvatusega tegeleva Aran PMi juhi Paavo Otsuse sõnul sõltub põllumehe käekäik peaasjalikult kasvatavast põllukultuurist.

Massiefekti ei saavutata

Marjakasvatuses on Otsuse sõnul pilt praegu hea. “Enamik meie maasikasaagist tuleb kasvuhoonest ja seal on hakanud taimed õitsema, kuigi nad said natuke öökülmadega pihta, mis mõjutab kindlasti saaki. Samuti said pihta mustad sõstrad. Seega pole sealt suurt saaki oodata, aga maasikaga on praegu olukord normaalne,” kirjeldas Otsus põldudel toimuvat. Tänavust õuna-aastat on Otsuse sõnul aga veel vara prognoosida.

Kuid ühte oskab Otsus prognoosida – tootmine läheb aasta-aastalt kallimaks ja ühtlasi rõhub maksukoormus. “Paljudele võib tunduda, et Eesti toodang on kallis, sest kohaliku toodangut võrreldakse odavama importkaubaga,” leidis Otsus. Tema sõnul tingib hinnavahe mastaapide erinevus.

“Meil pole Eestis nii suurt tootmismahtu, mis võimaldaks massiefekti saamist, ja peame ostma tootmissisendeid välisriikidest, et saada natuke odavamalt ja kuidagigi toime tulla,” selgitas Otsus.

Kurjad ilmad

Tootmissisendite all mõtles Otsus väetiste, tootmistarvikute ja muu tehnika kõrval eelkõige tööjõudu, mille hind on hüppeliselt kasvanud. “Sellepärast ootame alati turuhindade kasvu, sest meil on lisaks hindadele veel ilmafaktor,” märkis Otsus. “Isegi kui meie teeme kõik õigesti, võib ilm korraldada meile sellise bardaki, et pole midagi enam teha,” lisas ta.

Kadarbiku Köögivilja juhataja Veiko Paki sõnul tuleb ilmaoludega kohanemisel vaadata ka riigi suunas. Nimelt piiravad keskkonnareeglid põllumeeste võimalusi põlde kasta. See, mis on lubatud suurtele kasvatajatele Poolas, pole Paki sõnul põhjavee kasutuspiirangute tõttu lubatud kohalikule põllumehele.

Maaeluministeeriumi eraldatud põuakahjude abimeetmed on Paki hinnangul lihtsalt PR-trikk olnud. “Kindlasti osa sai sellest abi, aga eks see oli rohkem kära vaigistamiseks mõeldud samm,” leidis Pak. Samal ajal surub lõunast peale odav importtoodang, mis otsib pärast Venemaa piiride sulgemist uusi turge.

Eesi Aiandusliidu ja Grüne Fee juhatuse esimees Raivo Külasepp nii karmi hinnangut riigile ei anna. Tõepoolest on viimased rasked aastad sundinud osa aiandustoodete kasvatajaid lõpetama, kuid teisalt on paljud neist saanud kasu riigi investeerimistoetusest. “Tänu valitsuse toetusele paranesid toodangu hoiustamistingimused,” selgitas Külasepp.

Grüne Fee Eesti juht Raivo Külasepp näeb, et väiksemate tootjate ellujäämisvõimalus on seljad kokku panna.  Foto: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Varem pidid paljud aiandussaaduste kasvatajad enda suvel müümata jäänud toodangu sügisel poolmuidu ära andma või jätma lihtsalt põllule. “Nüüd on võimalik panna see hoidlasse ja hiljem realiseerida,” kinnitas Külasepp. “Kui seda poleks tehtud, oleks kodumaise tooraine defitsiit praegu veel hullem,” lisas ta.

Sellegipoolest pole näiteks Paavo Otsuse hinnangul selge, kuidas ellu jääda – kas pakkuda kaupa vahemeeste kaudu tööstustele või viia põllusaadused otse tarbijani. “Hulgiladude ja muude kokkuostjate kasutamine on väga okei mõte kasvataja seisukohast, kuna kaubast saadakse lahti lihtsa vaevaga,” selgitas ta.

Samas märkis Otsus, kes on ka Mulgi Õuna juht, et tarneahela pikkuse tõttu tuleb kokkuostja juurde viidud kauba letihind tarbijale kõrgem. “Sellepärast on kasvatajal otse kaubandusketile müüa alati kasulikum, aga selleks peab olema maht, täitma varustuskriteeriumeid, mida paljud kahjuks ei suuda täita,” rääkis Otsus.

Idanaabri keelatud kaup voolab Eestisse

Otsus ja paljud Eesti Aiandusliidu liikmed on otsustanud müüa kaupa otse poodidele, et midagigi jääks pihku. Sellegipoolest peavad jaekaubanduse tarneusalduse võitnud põllusaaduste kasvatajad võitlema importkaubaga. Näiteks marjade puhul on Otsus märganud just Kreeka maasika tulekut Eesti poodidesse.

“Oli kuulda, et Venemaa pani keelu peale ja siis hakati suunama seda marja hästi palju meile,” rääkis Otsus. Tema sõnul võivad kliendid end importkaubast suve alguses täis süüa ja Eesti maasika saabudes ei tõuse tarbija käsi enam kolm või neli korda kallimat kaupa ostma. “Hinnavahe importkaubaga mõjutab eelkõige tarbija mõttemaailma,” leidis Otsus.

Kui Otsus rääkis eelkõige marjakasvatusest, siis Veiko Paki sõnul mõjutavad puu- ja köögivilja kasvatajaid ka lähemad turud. Näiteks Lätis valitsevad madalamad hinnad on Eesti turul konkurentsivõimelisemad kui kohalike aiasaaduste eest küsitavad. Rääkimata siis põllumajandushiid Poolast.

Impordi vastu ühistuga

Raivo Külasepp märkis, et aiandussaaduste kasvatajate hulgas on ühistuline tegevus olnud nõrk. “Juba praegu väärindavad väiksemad kasvatajad oma toodangut suuremate tegijate kaudu, kuid need tarnevõrgustikud pole veel suured,” nentis ta.

Külasepa sõnul on jätkusuutliku tarnevõimega need kasvatajad, kes suudavad täita Eesti viiest suuremast poeketist ühe keti nõudluse. “Enamik kasvatajaid seda ei suuda ja nende ainus ellujäämisvõimalus on panna seljad kokku ning ühiselt toota,” kinnitas Külasepp. Tema sõnul saab kasvataja siis keskenduda ainult kasvatamisele ega pea tegema müügitööd ning korraldama veel logistikat.

Seejuures tunnistas Külasepp, et kohalikud hulgimüüjad pole importimise kõrval ära unustanud kohalikku tootjat. Nende nõudlus on püsinud suhteliselt muutumatu 6–7 aastat, mis tagab ka teatud stabiilsuse. "Nad on kindlasti abimehed ja kui võtta Grüne Fee, siis me müümegi pea kogu toodangu vahendajate kaudu," sõnas Külasepp.

Ka Otsus ega Pak ei arva, et importivad hulgimüüjad oleksid kohalike kasvatajate ebastabiilsest käekäigust kuidagi võitnud. "Hulgimüüjad on olnud kohalike kasvatajatega väga arvestavad," kinnitas Pak.

Jaga lugu:
PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Pollumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931