Autor: Põllumajandus.ee • 27. juuni 2019

Sellest, kuidas keskkonnasõbralikult majandatud alad on mõjutanud näiteks meie kimalaste arvukust, kirjutab Maablogis Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajanduskeskkonna seire ja uuringute büroo peaspetsialist Ere Ploomipuu.

Põllumajandustegevus mõjutab meie keskkonda

Põllumajandustegevustega kaasneb ulatuslik mõju meie keskkonnale – mullale, veele, õhule, elurikkusele, kliimale. Liblikõieliste kultuuride osakaalu suurendamine põllukülvikorras aitab säilitada mulla viljakust, tasakaalustab mulla huumusesisaldust, on lämmastikväetiste kasutamise vähendamise eelduseks ning toiduallikaks tolmeldajatele.

Looduslikes tingimustes muld seob süsinikku, kuid maa harimisel mullas sisalduv süsinik pigem väheneb, eraldudes süsihappegaasina õhku. Põllumajandusuuringute Keskuse 2018. aastal läbi viidud mullauuringute tulemused andsid kinnitust, et Eesti rohumaid iseloomustab orgaanilise süsiniku varu tõus ehk ülekaalus on süsiniku sidumine, kuid põllumaadel on orgaanilise süsiniku varu langemas ehk siis mullas toimub süsinikuvaru vähenemine.

Teraviljade ja teiste erinevate kultuuride mitmekesisus külvikorras mõjutab ka taimekaitsevahendite kasutamist. Põllumajandusuuringute Keskuse korraldatud „Pestitsiidide kasutuskoormuse uuringust“ selgus, et ettevõtted, kes taotlesid vaid ühtset pindalatoetust, kasutasid kokkuvõttes rohkem keemilisi taimekaitsevahendeid ning koormus pritsitud pinnale ja põllumajandusmaale kujunes keskkonnasõbraliku majandamise toetusega liitunud ettevõtetega võrreldes suuremaks.

2018. aastal läbiviidud uuringu „Taimetoiteelementide kontsentratsioon dreenivees" tulemused näitasid, et nitraatiooni aasta keskmine sisaldus dreenivees oli keskkonnasõbralikult majandatud põldudel madalam kui tavapõldudel (vastavalt 32,5 mg/l ja 57,3 mg/l). Samuti oli lämmastiku eraldumine dreenivette keskkonnasõbralikult majandatud põldudelt väiksem kui tavapõldudelt (vastavalt 24,1 ja 40,4 kg/ha). Üks võimalus keskkonnasõbralikuks majandamiseks ongi jätta osa põldudest talveks taimkattega, eelkõige pinna- ja põhjavee kaitseks.

Kimalaste koguarv on kasvanud

Põllumajandustegevus mõjutab ka elurikkust. Põllumajandusuuringute Keskuse kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuringus loendati seireaastate 2009–2018 jooksul Kesk- ja Lõuna-Eestis kokku 31 135 kimalast 21 liigist. Mõlemas piirkonnas olid levinumad liigid kivi-, maa-, põld-, aed-, metsa-, tume-, soro- ja hallkimalane. Kõige vähem kohati stepi-, triip- ja arukimalasi. Pikasuiselistest kimalaseliikidest on Eestis arvukaim aedkimalane.

Kimalaste koguarv oli Lõuna-Eestis viimasel neljal aastal (2015-2018) eranditult kõrgem kui varasematel aastatel. Ka Kesk-Eestis oli kimalaste arvukus viimasel neljal aastal kõrgem kui varasematel aastatel, kuigi 2009. ja 2012. a oli see veel kõrgem (joonis 1). Kuna 2015. a MAK-perioodide vahetumise tõttu neljandik seirealadest välja vahetati, analüüsiti, kas seirealade muutus võib olla viimaste aastate kõrgema kimalaste arvukuse põhjuseks. Selle kontrollimiseks leiti kimalaste arv aastati vaid selliste seirealade kohta, mis olid valimis perioodil 2009-2018 kõigil aastatel – Kesk-Eestis oli selliseid alasid 19, Lõuna-Eestis 21. Tulemus ei erinenud kõigi 66 seireala tulemustest – endiselt oli alates 2015. aastast kimalaste arvukus püsivalt kõrge. Seega on loendatud kimalaste arvukuse kasvul muu põhjus kui osade seirealade väljavahetamine. Lõuna-Eestis avaldas mõningast mõju osade loendusradade seiraja muutus – samas oli kimalaste arvukus viimastel aastatel ka siis kõrgem kui need muutunud seirajaga alad analüüsist välja jäeti.

Mõne erandiga olid keskmine kimalaste arvukus, kimalaseliikide arv ja Shannoni mitmekesisuse indeks loendusraja kohta Lõuna-Eestis kõrgemad kui Kesk-Eestis. Lõuna-Eesti seirepiirkonnas on mitmekesisem maastik ja suurem püsirohumaade osakaal kui Kesk-Eesti seirepiirkonnas ning seal leidub seetõttu kimalastele rohkem sobivaid elupaiku ja toitu.

TASUB TEADA

Shannoni mitmekesisuse indeks võtab arvesse nii liikide arvu kui ka selle, kui palju isendeid igast liigist esineb; indeks on seda suurem, mida rohkem liike esineb ja mida ühtlasemalt nende arvukus liikide vahel on jaotunud ehk mida mitmekesisem on kooslus.

Kuna kimalased külastavad õisi nektari ja õietolmu kogumiseks, on neile tähtis õite tihedus alal – mida rohkem õisi, seda rohkem kimalasi. Seega on väga oluline tagada õitsvate taimede olemasolu maastikus kogu kimalaste aktiivsusperioodi jooksul. Uuringu tulemused viitavad, et keskkonnasõbralikult majandatud alad pakuvad kimalastele mitmekesisemat toiduvalikut kui tavapäraselt majandatud alad.

Pesitsevate põllulindude arvukus on vähenenud

Põllulindude arvukuse ja liigirikkuse uuringus loendati seireaastate 2010–2018 jooksul kokku 4765 pesitsevat põllulinnupaari 45 liigist. Pesitsevate paaride koguarv oli Kesk-Eestis alates 2014. ja Lõuna-Eestis alates 2015. aastast mõnevõrra madalam kui varasematel seireaastatel. Viimastel aastatel oli mõlemas piirkonnas madalam ka kohatud pesitsevate liikide koguarv.

Keskmised linnunäitajad loendusraja kohta olid seireperioodil 2010. – 2018. a enamasti Lõuna-Eesti seirepiirkonnas oluliselt kõrgemad kui Kesk-Eesti seirepiirkonnas. See tuleneb piirkondlikest eripäradest, mistõttu leidub Lõuna-Eestis lindudele rohkem sobivaid elupaiku. Näiteks on Lõuna-Eestis keskmine põllumajandusettevõtte ja põllumassiivide pindala väiksem ning rohumaade osakaal kõrgem kui Kesk-Eestis.

Valitsev linnuliik Eesti põllumajandusmaastikul oli ülekaalukalt avamaastikku eelistav põldlõoke, kellele järgnesid kadakatäks, kiivitaja ja sookiur. Kõige väiksema pesitsevate lindude mitmekesisusega olid Kesk-Eesti keskkonnasõbraliku majandamisega alad, kus kohati seireperioodil 2010–2018 vaid kolme pesitsevat linnuliiki – põldlõokest, kiivitajat ja kadakatäksi. Linnustiku väikese mitmekesisuse põhjuseks Kesk-Eesti keskkonnasõbraliku majandamisega aladel on ilmselt suuremad põllumassiivid ja vähem maastikuelemente seirealustel põldudel võrreldes mahepõllumajanduslikult majandatud aladega või aladega, millele ei ole taotletud keskkonnatoetust.

Tulemused viitasid (eriti ilmekalt perioodil 2010-2014), et mahealad on põllulindudele sobivaim elupaik. Ühelt poolt olid mahealade mõnevõrra kõrgemad linnunäitajad ilmselt seotud meetme nõuetega, lisaks oli maheettevõtete kõrgemate linnunäitajate põhjuseks ilmselt väiksem põllumaa ja suurem lühiajaliste rohumaade osakaal loenduspuhvris (1 km x 100 m). Rohumaad on lindudele aga sobivam elupaik. Samas toimus mahealade keskmistes linnunäitajates Kesk-Eestis alates 2014. a ning Lõuna-Eestis alates 2015. a järsk langus, mille põhjused ei ole teada. Langust täheldati ka teiste toetustüüpidega seirealadel.

Põllulindude arvu vähenemisele Eestis viitab ka riikliku keskkonnaseire programmi haudelinnustiku punktloendus. Seireaastate 2010–2018 jooksul Põllumajandusuuringute Keskuse põllulinnuseires kohatud 45 pesitsevast liigist kuulusid arvukamad enamasti haudelinnustiku punktloenduse järgi mõõdukalt langeva arvukusega liikide hulka. Seega, kui Eestis üldiselt on nende liikide arvukus mõõdukas languses, siis on arusaadav, et see kajastub ka põllulindude seires.

Toetused mõjuvad hästi elurikkusele

Samas aga võib välja tuua, et elurikkusele on mõjunud hästi Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa kohta antav toetus, panustades põllumajandusliku tegevuse jätkamisse neil aladel. Maade kasutusest väljajätmine mõjutaks aja jooksul koosluse liigilist koosseisu, mida võib põllumajandusmaale omase elurikkuse säilimise seisukohast negatiivseks lugeda. 2018. aastal toetati pisut rohkem kui 20 000 hektarit põllumajandusmaad Natura 2000 alal. Eesti maatõugu veise, eesti hobuse, tori hobuse, eesti raskeveohobuse ja eesti vuti säilimisele ning kohalikku sorti taimede kasvatamiselegi on kaasa aidanud maaelu arengukava toetused.

Rohkem teavet Põllumajandusuuringute Keskuse tehtud uuringutest ja maaelu arengukava keskkonnatoetuste hindamisest saab lugeda Maaeluministeeriumi kodulehelt.

Ere Ploomipuu, Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajanduskeskkonna seire ja uuringute büroo peaspetsialist

Allikas: Maablogi