Kuidas rakendada koduaias integreeritud taimekaitse põhimõtteid?

Integreeritud taimekaitse rõhutab tervete taimede kasvatamist viisil, mis võimalikult vähe häirib põllumajanduslikke ökosüsteeme ning soodustab taimekahjustajate loomulikke tõrjemehhanisme, kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik Evelin Hillep.

Kapsad.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Integreeritud taimekaitse korral peab eelkõige hoiduma tegevustest, mis soodustavad taimehaiguste, kahjurite ja umbrohtude arengut. Integreeritud taimekaitse esimene kaitseliin on vältida taimekahjustajate levikut ja paljunemist soodustavaid tingimusi. Kui ilmneb vajadus taimekahjustajate tõrjeks, tuleks eelistada bioloogilisi, mehaanilisi ja muid kemikaalivabu taimekaitseviise, juhul kui need võimaldavad vähemalt rahuldavat tõrjeefekti.

Mida teha taimekahjustaja leviku ennetamiseks?

- Vali istutamiseks meie oludes kohanevaid ning haiguskindlaid taimesorte. Nt rooside puhul näitab haiguskindlust etiketil olev märge „ADR“. Köögiviljataimede haiguskindlust aitab parandada spetsiaalse lisandiga (Trichoderma spp) külvimuld, mis hoiab ära tõusmepõletiku ohu. Taimetugevdajate eesmärk on tõsta taime vastupanuvõimet taimekahjustajatele ning enamasti on need valmistatud kivijahu või taimetõmmiste baasil.

- Vali mullastiku ja kasvukoha jaoks sobivad taimed ning väeta neid tasakaalustatult. Lihtsaim viis oma aia mullatüüpi määrata on teha peotäis mulda märjaks – kui selle saab käte vahel vorstikeseks kokku suruda, siis on tegu kõige kehvema, savika mullatüübiga. Mulla parandamiseks tuleb segada savimulda võrdses koguses liiva (või kompostmulda), mis muudab mulla õhulisemaks. Mulla happesust saab määrata aiandusärides müüdavate lakmuspaberite või ampullide abil (mulla tavaline happesus ehk pH on 4,8 – mida väiksem pH, seda happelisem muld).

- Veendu ostes, et taimed oleksid terved ja ilma haigustele viitavate tunnusteta. Taimekahjustajate leviku ennetamiseks tasub hoida taimi enne püsivale kasvukohale istutamist mõned nädalad eemal teistest sama liiki taimedest ning jälgida, kas neil ilmneb haigustunnuseid.

- Istuta üheaastased taimed alati uude kasvukohta, nii katkestad taimekahjustaja elutsükli. Köögiviljataimede puhul pea kinni viljavaheldusest. See tähendab, et köögiviljakultuure tuleb kasvatada igal aastal veidi teises kohas. Nõnda väldid taimeperekonnale iseloomulikke haiguste ja kahjurite levikut.

Näide nelja-aastasest viljavaheldustsüklist.  Foto: Maablogi

Juur- ja köögiviljad: porgand, seller, pastinaak, peet, kartul, tomat, paprika, kurk, lehtköögiviljad

Laugud: sibulad ja laugud

Ristõielised: redis, kapsas, rõigas, rukola, kaalikas

Liblikõielised: hernes, aeduba, põlduba

PANE TÄHELE!

Väldi üle- ja alakastmist – mõlemad muudavad taimed kahjustajatele vastuvõtlikumaks.

Eemalda nakatunud taimed või selle osad ja hävita need. Nii väldid taimede uuesti nakatumist, vähendad nende vastuvõtlikkust haigustele ning taimekahjustajate talvitumist.

Istuta aeda võimalikult mitmekesiseid taimi. Nii tekitad kasulikele putukatele “kodu” ja väldid taimekahjustajate levikut. Võimalusel ehita aeda nn putukahotell.

Hoia peenrad ja nende vahed puhtad kõrvalistest asjadest (nt puitmaterjal, kivid) ja koristusjäätmetest, mis võivad pakkuda pelgupaika tigudele või teistele kahjustajatele ning annavad haigustele võimaluse talvitumiseks.

Puhasta aiatööriistu regulaarselt.

Kuidas jälgida aias taimekahjustaja levikut?

Kui põllumajandustootmises kasutatakse kahjustajate leviku jälgimiseks prognoosi- ja hoiatussüsteeme, siis koduaias kujutab jälgimine endast lihtsalt taimede ülevaatust.

Kui avastad taimekahjustajad, siis kontrolli taimi iga nädal, et teha kindlaks, kas nende arvukus aja jooksul kasvab. Selleks vali taimel juhuslik arv lehti ning võimalusel loenda taimekahjustajad või hinda nädala jooksul pilguga, kas taimekahjustajaid on juurde tulnud. Kui taimekahjustajate arv ei muutu või väheneb, siis ei ole vaja midagi teha. Kui taimekahjustajate arv aga kasvab, siis on aeg midagi ette võtta.

Lisaks vaatlemisele saab taimekahjustajate leviku jälgimiseks kasutada feromoonpüüniseid – ka need aitavad jõuda otsuseni, kas taimekaitsetöid on vaja teha või mitte. Eestis on võimalik saada feromoonpüüniseid hernemähkuri, õunamähkuri, õunakoi, õunapuuvõrgendikoi ja ploomimähkuri jaoks. Näiteks hernemähkuri feromoonpüünisega saad avastada selle kahjuri olemasolu oma aias ja hinnata püünispüükide abil tema arvukust. Mitut püünist korraga kasutades saad hernemähkuri liblikate arvu aias vähendada. Kui saad püünis(te)ga kätte alla 10 liblika ööpäevas, siis ei tasu tõrjevahendiga pritsida! Sellega säästad loodust ja putukatõrjevahendile asjata kulutatud raha. Kui aga jääd pritsimisega hiljaks, siis pole mõtet enne järgmist aastat enam alustadagi, sest see on asjatu vaev.

Millal tõrjuma hakata?  Foto: Maablogi

Kuidas tõrjuda aeda tunginud taimekahjustajaid?

Mehaaniline tõrje

Soovimatuid taimi tuleks aiast tõrjuda mehaaniliselt. Teadagi, rohimine on aias üsna tüütu tegevus. Selle tegevuse võid asendada, kui korra või paar nädalas lased istutusalade taimevahed läbi käsikõpla või käpaga. Kui tõmbad käpaga idanema läinud umbrohud peenrale pikali, siis päike närtsitab need peagi ära.

Vastupidavate umbrohtude puhul, nagu harilik naat, harilik kassitapp või harilik orashein, tuleks kätte saada kõik taime maa-alused osad. Tavaliselt see kitkudes ei õnnestu, seega jääbki üle taimed lihtsalt n-ö välja kurnata, eemaldades järjepidevalt iga natukese aja tagant nende maapealsed osad.

Iluaias kasutatakse enamasti umbrohtumise vältimiseks puukooremultši. Enne kui otsustad multši kasuks, puista pinnasele ka pikkamisi mõjuvat lämmastikväetist (nt sarvelaaste), sest muidu võib taimedel tekkida lämmastikupuudus, kuna kooremultši lagundamisel seotakse lämmastikku.

Puuvilja- ja marjakultuuride puhul on nakatumise vähendamiseks soovitatav kõik haigestunud viljad kokku korjata ja hävitada. Samuti ära jäta puu alla vedelema maha kukkunud õunu, nii saad vähendada õunamähkuri asustust ja õuntes esinevad vastsed ei saa liblikateks areneda. Haigestunud võrseotsad või oksad tuleb eemaldada.

Kuigi enamikku taimede kaitseks vajalikku tuleks teha kevadel, suvel ja sügisel, siis ka talvel ei saa tukkuda. Nt kirsipuude nakatumist luuviljaliste mädanikku saab vältida, kui talvel korjata mumifitseerunud viljad puudelt ära ning hävitada.

Köögiviljade puhul on tõhusaks abinõuks peenarde kaitsmine kattelooriga, mis kaitseb nt porgandit kaevandikärbse eest. Või siis tuleb röövikud, mardikad, vastsed või haigusnähtudega lehed lihtsalt käsitsi ära korjata.

Okaspuude ja -põõsaste puhul on sõltuvalt liigist võimalik kasutada mitmesuguseid võtted. Sageli piisab, kui okkatäid puudelt veejoaga maha pesta. Okaspuude puhul tuleb hoolikas olla nende kasvutingimuste loomisel ja hoidmisel; näiteks aitab kasvuolude parandamine hästi seenhaiguste vastu. Männi puhul on üks lihtsamaid ja äärmiselt tõhusaid tõrjeabinõusid see, kui okkad puu alt ära riisuda.

Väiksematelt lehtpuudelt ja -põõsastelt saab kahjurid sageli ära korjata. Kõrgematel puudel ei ole tavaliselt võimalik tõrjet teha. Haiguse tugeval esinemisel saab nakatunud ja varisenud lehtede koristamisega järgmiste aastate haiguspuhanguid vähendada.

Bioloogiline tõrje

Kui kahjuriprobleem tekib, siis tuleks taimekahjustaja kontrolli alla saada võimalikult loodushoidlike meetoditega. Näiteks tasub istutada aeda aiakahjureid hävitavate putukate, loomade ja lindude meelistaimi või kasutada kahjurite tõrjeks taimeekstrakte.

Aed on mitmekesine elupaik taimedele, lindudele, loomadele ja putukatele. Selles mitmekesisuses on kasulik teada, kes on aedniku sõbrad ja mida nad aia heaks teha saavad. Lepatriinud, kiilassilmad, sirelased jt toituvad lehetäidest ja lehekirpudest. Konnad, eriti kärnkonnad, söövad nälkjaid ja kahjurputukaid. Aiakahjureid hävitavad ka siilid, nahkhiired ja mitmed linnud (põõsalinnud, kärbsenäpid, linavästrikud, tihased jpt). Seega oluline on luua aeda kahjureid söövatele loomaliikidele soodsad elutingimused. Samuti võiks aeda mitmesse kohta kasvama panna nektaririkaste õitega taimed, nagu näiteks harilik naistenõges, aedtill või harilik raudrohi, mis meelitavad ligi kasulikke putukaid, näteks sirelasi, kiilassilmi ja lepatriinusid. Eelistatud on väikeste lihtõitega taimed, näiteks sarikalised ja korvõielised.

Taimekahjustajate esinemist reguleerivad taimed.  Foto: Maablogi

Paljude taimekahjustajate vastu aitavad taimeekstraktid, mis võivad mõjuda kahjuritele nii peletajana, arengu pärssijana kui ka mürgistuse esilekutsujana.

Keemilised taimekaitsevahendid

Koduaia viimane kaitseliin taimekahjustajate rünnete vastu on sünteetilised taimekaitsevahendid. Sünteetilise taimekaitsevahendi toimeaine on keemiline ühend, mis toimib ettenähtud kasutusnormist kinnipidamisel sihtliigile mürgina. Peale toimeaine on taimekaitsevahendis veel kleep- ja täiteained. Ole hoolas, et taimekaitsevahendi kasutamine ei oleks ohuks sulle ja su lähedastele!

Kui taimekahjustaja on kindlaks tehtud, siis rõdu- või konteinertaimede pritsimiseks on müügil kasutusvalmis preparaadid pihustipudelites. Samadele taimedele pakutakse kahjurite tõrjeks ka substraati torgatavaid taimekaitsepulgakesi. Selliste pulgakeste mõju kestab neli kuni kuus nädalat. Sarnaselt toimivad ka putukatõrjegraanulid, mis segatakse potisubstraati.

Taimekaitsevahendi kasutamise ajal kasutata selle sisse hingamise vältimiseks hingamisteede kaitsevahendit, nahakaudse mürgistuse vältimiseks kata kõik kehaosad. Taimekaitsevahendi organismi sattumise vältimiseks ei tohi taimekaitsetöö tegemise ajal süüa, juua ega suitsetada. Taimekaitsetöö vaheajal pese nägu ja käsi. Pärast taimekaitsetöö lõpetamist pese end üleni ja vaheta riided. Taimekaitsevahendiga kokkupuutunud riideid pese iga kord pärast kasutamist.

Samuti ära pritsi taimi, kui tuul on üle 4 m/s, ning töölahuse tugeva õhku hajumise vältimiseks ära pritsi taimi, kui õhutemperatuur on üle 25 °C.

Hobiaednikule kasutamiseks lubatud taimekaitsevahendid.  Foto: Maablogi

Taimekaitsevahendi mõju sõltub suuresti ilmast. Pritsida ei tohi tuulise ilmaga, kuna siis tekib ülemäärane tuuletriiv. Samuti ei tohi pritsida väga kuuma või päikselise ilmaga, sest pritsimislahus aurustub kõrge temperatuuri tõttu. Pritsida tuleb kuiva lehestikku, pritsimisvedelik peab saama taimedel ära kuivada. Samuti tuleb meeles pidada, et väga pikka aega ühtesid ja samu tooteid ei maksa kasutada, sest kahjurid ja haigused harjuvad nendega ning muutuvad nende suhtes immuunseks.

Kasulik oleks käia ka taimekaitsekoolitusel, kus räägitakse nii erinevatest tõrjeabinõudest kui ka tööohutusest. Infot taimekaitsekoolituste kohta leiad Põllumajandusameti veebilehelt.

Hooaja lõpus

Pea hooaja jooksul aiapäevikut, kuhu kirjuta üles, millised taimekahjustajad ja millal taimi ohustasid, mis taimekaitselahendust nende tõrjeks kasutasid ja kuidas see toimis. Isiklikult märgin üles lisaks taimekaitsetöödele ka istutatud taimede nimed, millal ja kelle käest taime ostsin, kui palju see maksis ja kui palju kasutasin väetisi või muid taimehooldusvahendeid. Kuid kirja võib panna palju muudki, nt ilmavaatlused.

Meelest ei saa lasta ka tööohutust, seepärast vali endale aias töötamiseks mugavad ja tervist kaitsvad riided, prillid ja jalanõud.

Evelin Hillep, Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik

Allikas: Maablogi

Jaga lugu:
PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Pollumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931