Põllumehed uues reaalsuses: kindel ilmamuster on kadunud

Põllumajandus seisab silmitsi uue reaalsusega, kus varasematele ilmamustritele enam loota ei saa. Kui varem aitas aastatepikkune kogemus teha üsna kindlaid otsuseid, siis nüüd tuleb arvestada üha suurema ettearvamatusega – sademed ei jaotu enam ühtlaselt, intensiivsed vihmad vahelduvad pikkade kuivaperioodidega ning ühe hooaja sees võivad tingimused järsult muutuda.

19. veebruaril toimus Harjumaal Siidrifarmis Scandagra Eesti talveseminar, mille keskmes olid keskkonnamuutused ja nendega kohanemine. Päeva jooksul käsitleti nii kliimateadust kui ka praktilisi kogemusi põllult.

Keskkonnaagentuuri kliimaosakonna juhataja Jana Põldnurk tutvustas seminaril uusi ilmamudeleid ja tööriistu, mis aitavad paremini hinnata kliimariske ja toetavad otsuste tegemist.

Tema sõnul tähendab atmosfääri soojenemine eelkõige seda, et õhku mahub rohkem niiskust ja energiat. „Mida soojem on õhk, seda rohkem niiskust sinna mahub,“ selgitas ta. See omakorda toob kaasa sademete hulga kasvu, kuid muutuse tegelik mõju avaldub nende jaotuses.

„Oluline ei ole ainult see, kui palju sajab, vaid kuidas sademed jaotuvad,“ rõhutas Põldnurk. Ta tõi näiteks hiljutise aasta, mil suvekuud olid erakordselt vihmased – juunis kuni 150%, juulis üle 120% ja augustis umbes 130% tavapärasest –, kuid kevad ja sügis olid samal ajal kuivad. „See tähendab, et sademete jaotus aasta lõikes muutub ebaühtlasemaks.“

Lisaks kasvab sademete intensiivsus. „See ei tähenda ainult rohkem vihma aastas, vaid ka seda, et sajab korraga rohkem,“ ütles Põldnurk. Näiteks 10 millimeetrit sademeid päevas tähendab 10 liitrit vett ruutmeetri kohta ning selliste päevade arv on viimastel aastatel kasvanud. Veelgi intensiivsemad sajud – näiteks 30 millimeetrit paari tunniga – võivad põhjustada üleujutusi ja häirida nii linnade kui ka põllumajanduse toimimist.

Põllumajanduses väljendub see eelkõige ebastabiilsusena. „Intensiivsed sademed võivad vahelduda pikemate kuivaperioodidega,“ tõdes Põldnurk. Kui kuivale pinnasele järgneb tugev vihm, ei pruugi vesi mulda imenduda, vaid voolab kiiresti minema. Lisaks sagenevad äärmuslikud nähtused, nagu hiidrahe, mis võivad saaki otseselt kahjustada.

Kliimariskide maandamisel muutuvad üha olulisemaks prognoosimudelid ja tehnoloogilised lahendused. „Ilmaradarite abil on võimalik juba mitu tundi ette näha, kuidas intensiivne sajuala liigub,“ selgitas Põldnurk. Lühiajaline prognoos annab umbes pooleteise tunni jagu ettevaadet, mis aitab teha operatiivseid otsuseid.

Keskkonnaagentuur arendab ka äkksadude hoiatussüsteemi. „Kui on näha, et tulemas on tugev sadu või rahe, saab otsustada, et ei saadeta masinat põllule või kaitstakse vara,“ tõi ta näite.

Oluline on ka andmete kättesaadavus. Hiljuti valminud kliimaatlas koondab andmeid alates 1961. aastast ning annab ülevaate õhutemperatuuri, sademete, veerežiimi ja tuule pikaajalistest muutustest. See info on oluline nii põllumajanduse kui ka teiste sektorite jaoks.

Seminari aruteluringis osalesid Vao Agro juht Kalle Margus, Arvmer OÜ juht Arvi Luuk ja TLÜ ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa. Arutelu juhtis Scandagra viljaärijuht Marge Pähkel.

Arvi Luugi sõnul on muutus kõige selgem pika kogemuse võrdluses. „Kui ma võrdlen 1990ndaid ja tänast päeva, siis enam ei saa samamoodi põldu pidada. Ühtset mustrit ei ole – kord päästab vihm, kord hävitab.“

Ka Kalle Margus tõdes, et aastad ei ole enam võrreldavad. „On olnud aastaid, kus ilm aitas välja, ja aastaid, kus tuli lihtsalt hakkama saada. Eelmine aasta oli raske, aga mitte kõige hullem,“ ütles ta.

Luuk tõi välja, et möödunud hooajal ebaõnnestus paljudel täielikult näiteks hernekasvatus. „Saagid jäid poole väiksemaks ja kvaliteet oli kehv. See on selge näide, kuidas ilm võib ühe kultuuri täielikult ära rikkuda.“

Arutelus kordus korduvalt mõte, et ainus toimiv strateegia on riskide hajutamine. „Kõike ei saa panna ühte potti,“ ütles Margus. „Peab kasvatama erinevaid kultuure ja jaotama riski.“

Sama kehtib ka sortide valiku kohta – panustada tuleb mitmele variandile. Kui üks ebaõnnestub, võib teine saagi päästa.

Lisaks ilmastikule mõjutab põllumehi üha enam ka turu ebakindlus. „Keegi ei tea täpselt, millal on õige aeg müüa. Müüjad hoiavad tagasi ja ostjad ootavad,“ kirjeldati olukorda. Luuk tõi näiteks, et osa tootjaid müüs vilja hinnatipu ajal, kuid paljud jäid ootama edasist hinnatõusu, mida ei tulnud. „See on puhas riskijuhtimine – ja alati ei lähe see täppi.“

Üheks keskseks teemaks kujunes arutelus vee roll. „Mõnes kohas on vett liiga palju, teises liiga vähe,“ ütles Luuk. Samas on varasemad kuivendus- ja niisutuslahendused sageli ajale jalgu jäänud.

TLÜ ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa rõhutas, et küsimus ei ole ainult vee koguses, vaid selle liikumises. „Sademed ei jaotu ühtlaselt – need tulevad korraga ja voolavad ära, kui vahepeal on pikk kuiv periood,“ selgitas ta. Tema sõnul tuleb tulevikus rohkem keskenduda vee hoidmisele maastikus, mitte ainult selle ärajuhtimisele.

Arutelus oldi üksmeelel, et universaalset lahendust ei ole. „Iga põld ja iga muld on erinev. Ühte Eesti-ülest lahendust ei saa teha,“ rõhutas teadlane. Ta lisas, et ka globaalsed kliimatsüklid, nagu El Niño ja La Niña, mõjutavad kaudselt Eesti põllumajandust, kuna need muudavad tootmisolusid mujal maailmas ja mõjutavad seeläbi turuhindu.

Arutelu kokkuvõttes jäi kõlama, et põllumajandus muutub üha enam kohanemiskunstiks. „Variatiivsus kasvab ja sellega tuleb arvestada,“ ütles Terasmaa. Samas tõi ta välja ka positiivse poole – näiteks pikeneva kasvuperioodi.

Põllumeeste jaoks tähendab see aga eelkõige vajadust teha rohkem kaalutletud otsuseid, hajutada riske ja kasutada uusi teadmisi. „Kindlat mustrit enam ei ole – tuleb pidevalt kohaneda,“ võeti arutelu kokku.