Suurim turbakaevandaja suvest: algus oli turbatootmiseks ideaalne, edasi keskpärane

Selle aasta kevad ja varajane suvi kuni juuni lõpuni oli ideaalne turbatootmiseks, kinnitab suurima turvast tootva ettevõtte AS Tootsi Turvas juhatuse esimees Matti Puuronen.

Turbakaevandamine.  Foto: Äripäev AS

„Juulis oli vihmane ja tundub, et tuleb keskpärane suvi nii meil Eestis kui ka Baltikumis, kuigi hooaeg veel jätkub kuni septembri lõpuni,“ lisab ta. Tootmise numbritest on Puuroneni sõnul vara rääkida. „Loodame, et plaanide lähedale saame. Eelmine suvi oli tootmises hea ja nii jäigi lattu eelmisest aastast veel turvast,“ märgib ta.

Kasvuturvast tootva Kekkilä Eesti OÜ juhatuse liikme Raoul Johansoni sõnul oli Läänemaal ilm mullu varasematest aastatest natuke kuivem ja soojem. „Seetõttu oli ka turvast lihtsam toota ning tootmisplaanide täitmine ei olnud probleemiks. Kuigi liigkuivusega kaasneb turbatootmises kõrge tuleoht,“ selgitab ta.

Ka tänavu on Kekkiläl senini läinud hästi ja tootmisplaanid on juba augusti alguseks täidetud. „Jooksva aastaga oleme sada protsenti rahul,“ kinnitab Johanson.

Turbatootmiseks on tema sõnul parim ilm niinimetatud kehv suusailm. „Liialt kuiva ja suviselt sooja ilma puhul kaasneb tihtilugu kõrge õhuniiskus ja vähe tuult, mistõttu turvas ei kuiva tootmiseks vajaliku niiskuseni ning turbatootmine on raskendatud,“ märgib Kekkilä juhatuse liige.

Vaid murdosa turbaaladest sobib Eestis tootmiseks

Eesti turbaaladest on vaid kaks protsenti turbatootmiseks kasutuses või antud sinna luba need kasutusse võtta, ülejäänud 98% on looduskaitsealad.

Matti Puuroneni kinnitusel nõuab uute alade kasutusele võtmine kõvasti aega. „Üldiselt igale rabale on vaja teha keskkonnamõju hindamise uuringud ja ettevalmistused. Need võtavad loomulikult pika aja. Samas peab võtma arvesse, et turbarabade load aeguvad turbatootjatel enam-vähem samal ajal, nii et nii ametnikel kui ka uurijatel on praegu tööd kõvasti,“ märgib ta.

Raoul Johansoni sõnul on lubade menetlemise protsess liiga bürokraatlik. „Üldjuhul on nii, et kui ammenduva turbatootmisalaga piirneb looduslik turbaraba, siis on võimalus sinna taotleda tootmise laiendamist. Uue ala taotlemine ei tähenda veel automaatselt selle kasutuselevõttu. Sellele eelneb aastaid kestev taotlusprotsess, mis võib venida isegi kümne aasta pikkuseks,“ selgitab ta.

Näiteks kaevandusloa taotlemise ja väljastamise järel peab hakkama taotlema vee-erikasutusluba, mis sisuliselt hõlmab samu tegevusi, mis kaevandusloa puhul on juba läbi käidud. Ajaliselt aga lisab see kogu taotlusprotsessile Johansoni ütlusel aasta või kaks.

Lisaks on turbatootmine Eestis piiratud maakonnapõhiste kvootidega ehk aastas võib toota teatud koguse turvast. „Kvoot on jagatud ettevõtete vahel, aga palju on ettevõtteid, kes seda kvooti ei kasuta, kuna tootmisväljade suurus või turuvajadus ei võimalda. Kvoot võiks muidugi kehtida, aga kui on näha, et seda ei kasutata, siis oleks mõistlik see soovijate vahel ümber jagada,“ soovitab Johanson.

Taimekasvatuseks vajaliku turba maht suureneb 5%

Turbatootmise laiendamiseks suuremas mahus tema sõnul võimalused puuduvad. „Need, kes siiani ekspordivad toorainet, nende võimaluseks on turbasubstraatide tootmise arendamine,“ märgib ta siiski.

Taimekasvatuseks vajaliku turba maht suureneb igal aastal umbes 5% ja sõltub inimeste tarbimisharjumustest. „Kuid see viieprotsendine kasv on Eesti väiksuse tõttu kohalikul turul olematu maht,“ sõnab Johanson.

Puuronen kinnitab, et turbaäri saaks märgatavalt suurendada Eestis just kütuste osas, kasutades vanad turbarabad lõpuni. Praegused turbakvoodid annavad ka selle võimaluse. Kui kasvuturba osas muudatusi oodata ei ole, siis kütteturba osas on variante rohkem.

„Palju vanu rabasid on jäänud kunagi tootmata, sest kasvuturvas on toodetud ja tume turvas ootab all. Seda saaks kasutada praegustes katlamajades ja jõujaamades kütteks,“ kinnitab Puuronen.

Turbaga saaks siis asendada importkütuseid ja osaliselt ka haket ning vältida turba lagunemist ja CO2 eraldumist vanadest rabadest. „Hakke nõudlus on suur nii meil kui ka naaberriikides ja kasvab,“ märgib Tootsi Turba juht.

Vanadel tootmisväljakutel saaks tema sõnul toota tükkturvast, mis sobib katlamajade jaoks ja küttefreesi, mis sobib kasutamiseks suuremates koostootmisjaamades. „See annaks kohe lisatööd rabades ja piirkondades, kus muidu on raskusi leida uusi töökohti,“ selgitab Puuronen.

Kütteturba sektori taastamine nõuab makselangetust

Kütteturba sektori taastamise võimaluseks on Johansoni sõnul vähendada CO2 makse turbale selle võrra, et turvas saaks konkureerida puiduhakkega. Seda oleks mõistlik teha mitmel põhjusel: esiteks saaks nüüdseks suuremalt jaolt kasutult seisvad kütteturba tootmisalad uuesti kasutusele võtta, suureneks ka tööhõive.

„Teatavasti soojade talvede tagajärjel on puiduvarumine raskendatud ja hakkepuidule baseeruv energia hind tõuseb. Kui alternatiiviks oleks ka kütteturvas, siis energiasektor ei oleks ilmastikust nii palju sõltuvuses,“ lisab Johanson.

CO2 hind mõjutab Matti Puuronen kinnitusel suuresti turba kasutamist. „Kui riik lubaks CO2-vaba tootmise vanade turbatootmisväljakute pealt, annaks see kindlasti võimaluse kohalikku kütuse osakaalu kasvatamisele,“ usub ta.

Tootsi Turba põhitegevusteks on küttefreesturba, tükkturba ja kasvufreesturba kaevandamine, pakendatud kasvu- ja küttetükkturba tootmine, hakkepuit ning soojatootmine väikekatlamajades. Praegu toodab ettevõte soojust lisaks Tootsile ka Lavassaare, Taebla, Palivere, Torma ja Särevere asulates. Kuna turvas on sisuliselt energiat sisaldav biomass, võiks selles näiteks toota ka mootorikütust. „Teatud turbaliikidest saab toota ka ehitusplaate, akustilisi- või dekoratiivplaate. Kosmeetikatööstus kasutab ka mingil määral teatud turbaliike. Turbas sisalduvas pikkadest taimekiududest saab toota n-ö turbalõnga,“ selgitab Johanson kasutusvõimaluste laiendamist.

Eesti eelis Läti ja Leedu ees nüüdseks kadunud

Eestis kehtivad Euroopa Liidu regulatsioonid on tema sõnul piisavad, et keskkonda säästa. „See tagab stabiilsuse, teisalt ei võimalda tootmist oluliselt suurendada. Ei ole mõtet otsida turbatoodetele kaks korda suuremat turgu, kuna tootmist ei ole niikuinii võimalik samaväärselt suurendada,“ selgitab Johanson.

Veel selle sajandi alguses oli Eesti naabritest Lätist ja Leedust turbaäris ees, milline on seis praegu? „Eesti turbaäri oli sajandi alguses just tänu kütteturbale Lätist-Leedust ees. Nüüd oleme enam-vähem samal tasemel. Läti-Leedu eeliseks on see, et nad on Lõuna-Euroopa turgudele mõned sajad kilomeetrid lähemal ja see annab transpordieelise. Samuti toetati Lätis-Leedus riiklikul tasemel kasvuturba töötlemisega seotud turbasubstraadi tehaste rajamist,“ märgib Raoul Johanson.

Indrek Kald, kaasautor

Jaga lugu:
PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Pollumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150