Autor: Berit Nugis, Scandagra Eesti AS • 10. märts 2020

Meie 14-liikmeline grupp jõudis pärast üheksatunnilist vahemaandumistega lendu Longyearbyenisse – Teravmägede pealinna. Külma oli -8 kraadi, maa oli kaetud vähese lumega. Pärast kiiret lõunat ja väikest jalutuskäiku linnas, sõitsime õhtupimeduses bussiga Camp Barentzisse, mis asub Longyearbyenist umbes 10 km kaugusel, mägede vahel. Üks siinsetest majakestest on koopia majast, milles talvitus Teravmägede avastaja, Willem Barents 1596. aastal.

Eemal linnast ja tuledest on suur võimalus näha põhjapõtru, rebaseid ja teisi loomi, kuid kindlasti näeb võimast tähesära ning meile tantsisid ka maagilised virmalised. Kohalikud reeglid ütlevad, et väljaspool asulat tuleb olla valmis kohtumiseks jääkarudega - seetõttu ei liigu siin keegi ilma jahirelvata või ilma relvastatud grupijuhita.

Saabume õdusasse puidust majakesse, kohtume selle õhtu juhiga, kes teeb lühikese tutvustuse ja pakub õhtusööki: põhjapõdra suppi. Pärast õhtusööki tuleb ettekanne virmalistest, nende tekkest ja liikumisest. Virmaliste ennustusportaali abil saab üsna täpselt teada, millal on neid ooodata. Samuti jääb meile meelde number 78°13′, ehk siin me siis oleme - põhjalaiuskraad 78 kraadi ja 13 minutit, põhjapoolus on ca 1’350 kilomeetri kaugusel.

Laevareis Pyramidenisse

Laevasõit Longyearbyenist Pyramidenisse, mida reklaamitakse kui maailma põhjapoolseimat kruiisi, algas 8-9 m/s puhuva tuule tekitatud tugeva lainetusega. Sellel kruiisil on võimalik näha ainsas kohas maailmas virmalisi keset päeva, need on punakamat värvi, mida inimsilmal on vahest ka raskem märgata. Kriis algab laeva tutvustamisega – tegu 1956. aastal Norras ehitatud alusega, pardal saab jälgida kapteni tööd ja giid jutustab kohati uskaumatuid lugusid kaugest minevikust.

Liikudes sügavamale fjordi, tuul vaibub, päevavalgus võtab maad. Geoloogia huvilistel on siin palju vaadata! Teravmägede saarestik on siia laiuskraadile jõudnud sootuks lõunapoolt ja pärast kokkupõrget Gröönimaaga on teatud kohad oma geoloogilise aluspõhja ja pealmised kihid ära vahetanud. Ümbritsevad mäed on nagu kihilise koogi tükid. Päike enam ennast ei näita, fjorde raamistavatel lumistel mägedel on selline hommikuse koidiku valgus – õrnroosast kuni oranžikani. Kahetunnise laevasõiduga jõuame fjordi langeva Nordenskjöldi liustiku lähedale, see on osa suuremast liustike kompleksist. Liustikke vaatleme laevalt, ohutust kaugusest - sügavsinine jäämassiiv on vaid mõnekümne meetri kaugusel laevast.

Veel paarkümmend minutit sõitu ja jõuamegi mahajäetud kaevanduslinna Pyramiden. Rootslaste poolt rajatud kaevanduse ostis 1927. aastal ära Nõukogude Venemaa (Arktik Ugol). Aktiivsem kaevandamine algas pärast II maailmasõda. Sadamas kohtusime Nikolaiga – meie giidiga, kelle juhtimisel tegime ca 1,5 tunnise jalutuskäigu linnas. Pyramideni kõrgaeg jäi 1970-1988 perioodi, mil linnakeses elas ligi tuhat elanikku, kaevandati sütt, töötas suure saaliga kultuuripalee, kus oli spordisaal, ujula, samuti haigla, kool ja lasteaed. Linnake pidi näitama Nõukogudemaa edukust igal elualal, siia toodi esinema erinevaid artiste, näidati ja tehti filme. Linna on külastanud nii Norra kuningas, kui teised kõrged isikud.

Kaevandus suleti 1998 aastal. Põhjuseks oli Venemaa kehv majanduslik olukord kui ka paar aastat varem juhtunud asulas töötavate inimestega toimunud lennuõnnetus. Õnnetus juhtus Longyearbyeni lähedal 1996. aastal, kus hukkusid kõik lennukis olnud, kaevandusega seotud töötajad ja nende perekonnad. Majanduslikult polnud see kaevandus kunagi tulus olnud, vaid pigem selline oma kohaloleku näitamine ja osa suuremast “külma sõja” aegsest võitlusest.

Praegu elab asulas aastaringselt 10 inimest, tegutseb hotell, töötab postkontor ja hiljuti rajati internetiühendus. Longyearbyenist saab siia kas laevaga või talvel lumesaanidega.

Longyearbyeni ekskursioon

Teravmägede saarestikus elab 2800 inimest, sellest Longyearbyenis 2300 inimest. Erinevaid rahvusi on kokku üle 50. Kui seni olime kohtunud norrakate, filipiinlaste, venelaste ja paljude teistega, siis Longyearbyenis bussiekskursiooni viis läbi Ohiost, Ameerika Ühendriikidest pärit Benjamin L. Vidmar, ettevõttest Polar Permaculture Solutions ja teemaks: arktiline permakultuur.

Oma 12aastase siinoleku kogemuste põhjal alustas Benjamin päeva huvitava ringsõiduga Longyearbyenis, jagades oma mõtteid jätkusuutlikust majandamisest ja toidutootmisest. Serveerides meile oma bussis eksootilist põhjapõdra hautist, tutvustas oma perefirmat ja aktiivset abimeest – Norras kooliskäivat poega. Külastasime tema katsetamise ja testimise faasis olevat arktilise jätkusuutliku põllumajandusega tegelevat väikefarmi.

Õhtune jalutuskäik Saksamaalt pärit giidi Marioniga viis meid 24/7 avatud kirikusse, giid jutustas lugusid kaevanduse ajaloost, kohalikust ühiskonnast, ellujäämisest siin kauges kohas, kliimamuutustest. Päeva lõpetasime rikkaliku arktilise õhtusöögiga Polarferenis, mille menüüs leidus hülge carpaccio ja küpsetatud põhjapõder.

Seed Vault ehk Kultuurtaimede Geenipank

Meie reisi peamine eesmärk, külastada Seed Vaulti ehk Kultuurtaimede Geenipanka on kätte jõudnud. Aktiivne tegevus algab hotelli seminariruumis Geenipanga koordinaatori ja vaimse juhi Asmund Asdali loenguga. Oma säilikuid on siia saatnud juba 200 riiki, kokku on nimetusi üle 1 miljoni.

LOE LISAKS:

Külli Annamaa nimetati Teravmägede ülemaailmse seemnepanga nõuandekogu liikmeks

Pärast loengut on suund kaevandusmuuseumi ja teel sinna teeme Geenipanga juures peatuse. Meiega on kaasa tulnud kaks Geenipanga rootslasest kaastöötajat, kuid ohutuse ja turvalisuse huvides uudistajad päris panka uudistama ei lubata. Kuid kogemus on sellegi poolest võimas - just siin hoitakse ca miljoni erineva liigi seemnenäidiseid! Kui maailmas peaks midagi väga viltu minema ja taimestik vajab nullist alustamist, on selleks korralik eeldus loodud.

Koos Geenipanga töötajatega sõidame edasi kaevandusmuuseumi, kus ca 250 meetri kaugusel kaevanduse suudmest ühes tunneliharus saame tutvuda Geenipanga eellase – Põhjamaade Geenipanga konteineriga. Põhjamaade riikide soovist 1984. aastal säilitada kultuurtaimede seemneid tulevikuks, toodigi siia igikeltsa konteiner. Praeguseks on nende seemed viidud muidugi uude geenipanka, aga hoiustamine jätkub nn “100 aastase katse” raames, kus iga viie aasta möödudes kontrollitakse 15 kultuurtaime idanevust. Lähedal asuvas kõrvalkäigus säilitatakse filmidel Mehhiko ja Brasiilia rahvusarhiive.

Jätkame kaevanduse tutvumist, kus meie giid räägib kaevandamise ajaloost ja siinsest töökorraldusest. Liigume mööda peakäiku 650 m kaugusele, meie kohal on nüüd paarsada meetrit mäge. Kivisöe kiht on siin ca 70-80 cm paksune ja selle kättesaamiseks tuli kaevuritel kõvasti roomata. Kaevandus töötas aastatel 1969-1996 ning suleti varude ammendumise tõttu. Kõrge kvaliteediga sütt ei ole vaja rikastada ja seetõttu on see kõrgelt hinnatud autotööstuses. Võtame kaasa mälestuseks söetükikesed ja liigume kaevanduse suudme juurde tagasi. Kaevandus jäeti sellisena maha, sest siinset tehnikat ei saa mujal kasutada. Ja nüüd ta seisabki sellisena, nagu ta viimasel tööpäeval, 20 aastat tagasi juhtus olema.

Mis Teravmägedel veel põnevat?

Eks selle üle saab igaüks ise mõelda, aga lumesaaniga saab seal teha pikki matku ja kiirusepiirang 80 km/tunnis kohalikke väga ei pidurda, liustike lumeväljadel saab pea 2 korda kiiremini sõita. Koerterakenditega tehakse talvelgi mitmepäevaseid retki. Linnuvaatlused pidid olema klass omaette, vaalu liigub palju, lisaks on võimalus teha jalgsimatku.

Seega, kui eksootikat otsida jahedamast kliimast, siis tasub kindlasti suuna Teravmägedele võtta!

Scandagra poolt avaldame suurt tänu vahvatele reisisellidele!

Scandagra reisisaatjad Urmet Hiiekivi ja Sass Salumäe