Autor: Põllumajandus.ee • 11. mai 2020

Selle aasta mais täitub 100 aastat sordiaretustöö algusest Jõgeval

Sada aastat tagasi, 11. mail 1920, asusid esimesed töötajad ametisse Jõgeva alevikus asuvasse Eesti Taimekasvatuse Instituuti. Toona oli asutuse nimeks Sordikasvatus.

Teraviljade ristamine 1930-ndatel aastatel.
Autor: ETKI arhiiv

1919. aasta märtsis asutatud Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts seadis oma üheks esimeseks eesmärgiks sordiaretusega tegeleva asutuse ellukutsumise. Konkreetsete sammudeni jõuti aasta hiljem, mil 20. märtsil peetud Sordiparanduse seltsi koosolekul otsustati asutada Sordikasvatus ning valiti asutatavale sordikasvatusele direktoriks Mihkel Pill.

Sordikasvatuse asukoha otsimisel taotleti Põllutööministeeriumilt sobilikku natsionaliseeritud mõisat, kus oli olemas vaba maad. Koha valikul olid olulised ühtlase mullastiku ja profiiliga katsetegevuseks sobilike põldude olemasolu ning lähedus selle aja kiireimale transpordile – radudteele. Võimalike asukohtadena kaaluti Olustveret, Jõgevat, Kabalat ja Raadit. Lõpliku otsuse asukoha kohta Jõgeva mõisas tegi Eesti Sordiparanduse Seltsi eestseisus 7. mail 1920.a. Esimesed töötajad jõudsid kohale 11. mail ning lühema aja jooksul järgnesid ka teised.

Arvatavasti olid esimesteks saabujateks sordikasvatuse direktor, teraviljade aretaja Mihkel Pill koos abikaasa Mariega, kes oli teda aretustöödes abistanud ka juba 1912. aastal Tartu lähedal Vahil asunud katsetalus. Kartuli ja juurviljade aretaja Julius Aamisepp on aastaaruandes oma Jõgevale saabumise päevana nimetanud 14. mai. Kolmanda aretajana asus Jaan Mets tegelema heintaimedega. Nimetatud kolm jäid põhiaretajateks kahekümnel esimesel tööaastal.

Jõgeva Sordikasvatuse rajaja ja esimene direktor Mihkel Pill tutvustab Eesti Vabariigi presidendile Konstantin Pätsile sordiaretustööd (1936. aasta).
Autor: ETKI arhiiv

Esimesel aastal oli tööl veel kaks alalist töötajat ning suvekuudel kaks Tallinna põllutöö keskkooli õpilasest praktikanti. Vajadusel saadi Jõgeva mõisast abitööjõudu lisaks. Kuigi algusaastatest peale sai sordikasvandus rahalist toetust valitsuselt oli tänapäevases mõttes tegu eraõigusliku sihtasutusega mille finantsid tulid veel sordiparanduse seltsilt, seemnevilja ühisuse majandustegevusest ning maakonnavalitsuste toetustest. Eriuuringuid toetasid ka eraettevõtted nagu veskid, õlletehased, seemnekartuli eksportijad ja teised. Sellises vormis tegutseti 1938. aastani, mil moodustati riiklik sordiaretuse instituut. Sellest ajast peale on sordiaretus toiminud riikliku teadusasutusena.

Sordikasvatuse alustamisel seati selle töö eesmärkideks:

- põllumajanduslike taimede uute sortide aretamine ja uurimine ning paremate sortide leviku ja kasvatamise edendamine;

- teaduslike ja rakenduslike katsete korraldamine Eesti looduslike ja majanduslike olude ja põllumajandulike huvide kohaselt;

- aretus- ja katsemetoodika arendamine;

- erialaste seisukohtade avaldamine asutustele ja põllumeestele.

Sordikasvanduse esimesel aastal tegeleti talinisu, talirukki, kaera, suhkrupeedi, kartuli ja punase ristikuga. Põhirõhk oli aretuse algmaterjali kogumisel ning agrotehnika alastel uuringutel. Järgnevatel aastatel kui lisandus rohkem töötajaid suurenesid nii uuringutes olevate kultuuride arv kui katsemahud. Algusaastatest peale pandi väga suurt rõhku rahvusvahelistele suhetele ja kontaktidele. Juba esimesetel aastatel käidi lähiriikide sordiaretusasutustes stažeerimas ning uusi teadmisi ja oskusi hankimas.

Jõgeva Sordiaretusjaama pikaajaline direktor, odraaretaja Hans Küüts.
Autor: ETKI arhiiv

Algusaastatel hõlmasid kultuuride agrotehnika ning seemnekasvatuse alased uuringud isegi suurema mahu kui uute sortide aretamine. Nii kirjutab Jaan Mets 1923. aastal ilmunud sordikasvanduse aastaruandes „Olude sunnil oma töökavasse võttes pääle otsekohese sordikasvatusetöö ka teisi küsimusi heinakasvatuse alalt, on Jõgeva sordikasvanuse heinaosakond pidanud kujunema üleüldiseks heinakasvatuse katseasutuseks.“

Esimeste sortideni jõuti 1926. aastal. Nendeks olid kloonvalikul parandatud kartulisordid Jõgeva Reichskatzler, Jõgeva Up to date ja Jõgeva Maercker ning heintaimedest timut Jõgeva 54. Sellest ajast alates on uusi sorte pidevalt lisandunud ning tänaseks on Jõgeval aretatud sortide koguarv jõudnud kolmesajani. Ehk, keskeltläbi on igal aastal antud tootmisse kolm uut sorti. Aretus ja katsetöö ei katkenud ka sõja ajal.

Olemasolevate sortide katsetamise ja uute sortide aretamise kõrval oli väga suur rõhk ka kasvatamise agrotehnika ning sortide kvaliteedi alastel uuringutel. Sellise kompleksse töö tulemusena suudeti sektorile anda terviklahendused. Üheks parimaks sellealaseks näiteks on Mihkel Pilli töö eesti nisu propageerimisel. Eelnevalt valitses arusaam, et eesti nisu ei anna saaki, ega sobi saia küpsetamiseks ja kogu saianisu tuleb importida. Arvukate põldkatsete tulemusena suutis Mihkel Pill 1930-ndate aastate keskpaigaks valida välja siinsetesse oludesse sobivaimad sordid ja aretada esimesed kodumaised sordid. Agrotehniliste uuringutega selgitas ja propageeris ta sobivaimaid nisukasvatuse tehnoloogiaid. Kvaliteetse saia saamiseks korraldati ka mitmesuguseid küpsetuskatseid. Eesti nisu kvaliteedi kinnituseks jagati põllumajandusnäitustel osalejatele kohalikust viljast küpsetatud saiakesi. Selle suure töötulemusena suurenes Eestis nisu kasvupind üle kümne korra ning oluliselt tõusis nisu saagikus. Mihkel Pilli hakati aga austavalt kutsuma eesti saia isaks. Sarnast aretus-, uurimis- ja selgitustööd tegi Mihkel Pill ka õlleodra ala, kus samuti oldi eelnevalt arvamusel, et Eestis ei ole võimalik õlleotra kasvatada. Ka siin suutis ta arvukate katsetulemuste toel tõestada, et kvaliteetse õlleodra kasvatamine on võimalik.

Kartuliaretaja Julius Aamisep andis väga suure panuse Eesti kartulikasvatuse arengusse. Esimeste aastate võrdluskatsetes selgitas ta välja siinsetes tingimustes parimat saaki andvad sordid. Ta tegi ka väga palju seemnekartuli kasvatuse edendamisel, ning kvaliteetse seemnekartuli propageerimisel. Selle töö tulemus võimaldas alustada suuremahulist seemnekartuli eksporti lõunapoolsetesse . riikidesse. Aamisepa aretatud kartulisordid on Jõgevale kõige rohkem kuulsust toonud. 1937. aastal aretatud legendaarne heamaitselise toidukartuli kuulsusega Jõgeva kollane on siiani kasvatuses ning on nimeks mis paljudele eestlastele esimesena assotsieerub Jõgevamaaga. Veelgi laialdasemat levikut leitsid aga hilisemad Aamisepa aretatud kartuli sordid Olev ja Sulev. 1972. aastal kasvatati sorti Olev Nõukogude Liidus 136 000 hektaril, millega ta oli riigis kasvupinnalt neljandal kohal. Veelgi rohkem levis levis sort Sulev, mida kasvatati aasta hiljem 230 000 hektaril, olles sellega kasvupinnalt Nõukogude Liidus teisel ning kogu maailmas neljandal kohal. Lisaks ligemale kahekümnele kartulisordile aretas Julius Aamisep veel teist samapalju herne, oa, köögivilja ja puuviljasordi. Viljakaks sordiaretajaks kujunes ka Aamisepa tütar Valve Jaagus, kes on kahekümne tänapäeval kasvatatava tomati, aedherne ja teiste köögiviljasortide aretajaks.

Arvukatest Jaan Metsa enne sõda aretatud erinevatest heintaimesortidest kasvatatakse harilikku aruheina Jõgeva 47 ja põldtimutit Jõgeva 54 tänagi.

Eesti taasiseseisvumisel tuli taas asuda tõestama Eestis saianisu kasvatamise võimalikkust kuna nõukogude ajal oli kujunenud arvamus, et siin saab kasvatada vaid söödanisu. Tollane direktor Hans Küüts alustas suvinisu sordiaretuse taastamisel katsetama ja siin levitama skandinaaviamaade sorte. Põhjalike kvaliteedianalüüside põhjal selgitati välja parimad sordid saiaküpsetuseks. Samuti pani Hans Küüts rõhku õlleodra aretamisele ja levitamisele. Tema aretatud Elo arvati kõrgest kvaliteedist tulenevalt Euroopa Õlleodra Konventsiooni standardsordiks. Söödaoder Anni on aga sel sajandil olnud mitmeid aastaid eesti põldudel kõige suuremal pinnal kasvatatud sordiks.

Katse koristus - talirüpsi koristus kaasaegse katsekombainiga.
Autor: ETKI arhiiv

Viimaste aastate kõige laialdasemalt levinud Jõgeva sortideks on valge ristik Jõgeva 4 ning Heiti Kotka aretatud punased ristikud Varte ja Ilte, mille seemned on väga nõutud nii Eesti kui ka Skandinaaviamaades. Samuti on kõigis lähiriikides levinud Saima Kalevi ja Lea Naritsa aretatud talirüpsisordid Largo ja Legato. Kindlasti on mitmel teiselgi aretatud sordil potensiaali laiemaks levikuks. Aga nagu sordi aretamine võtab pikka aega, nii nõuab seda ka sordi levitamine. Seetõttu saame praeguste uuemate sortide laiemast levikust rääkida alles aastate pärast.

Viimastel aastatel, mil põllumajandusteadlasi on järjest vähemaks jäänud, on mitmelgi kultuuril sordiaretajad jäänud ainsaks erialateadlaseks ning neil tuleb tegeleda sordiaretuse kõrval ka antud kultuuri laiemate kasvatamise agrotehnikat ja kvaliteeti puudutavate küsimustega. Nii on seoses põldherne ja –oa kasvupindade suurenedes tulnud põldkaunviljade aretusega tegeleval Lea Naritsal sageli nõustada põllumehi nende kasvatamise agrotehnika ja sordivaliku küsimustes. Sarnane on seis ka heintaimede ja rohumaaviljeluse alal, kus tänased Jõgeva sordiaretajad on ainsad sellel alal teadusuuringuid teostajad.

Tänased sordiaretajad näevadki oma missiooni mitte ainult uute sortide aretajana vaid ka laiema oma kultuuri erialaspetsialistina kes on kursis levivate sortide ja nende omadustega, kasvatamise agrotehnika ning kvaliteediomadustega ja oskavad vajadusel anda nõu nii põllumeestele-taimekasvatajatele, töötlejatele kui ka teistele asutustele.

Lõpetaksin Mihkel Pilli sõnadega Jõgeva Sordikasvatuse 1920. aasta aruandest „Meie oludele vastavaid häid põllu-, aia- ja heintaimede sorte võime saada kahel teel: esiteks - võõrsil väljaarendatud sortide hulgast meie olude kohaseid sorte väljavalides ja teiseks - meie ja väljamaa sortide paranduse ning väljaarendamise teel. Muidugi ei või kindlasti lootma jääda, et võrdluskatsete abil võõrsil arendatud sortide hulgast täiesti meie oludele vastavaid sorte võib leida, sest neil leidub ikka vigu, mis parandada tahavad. Ei või ka ainult üksi võõraste pääle lootma jääda, vaid peame ise katsuma oma olude kohaseid sorte välja arendada. Seda töökava tuleb igat pidi edendada, selle juures ei tohi kuludega kokkuhoidlik olla, sest oludekohane hää sort tasub tehtud kulud saja- ja tuhandevõrdselt lühikese ajaga.

Mati Koppel

Jaga lugu
Pollumajandus.ee suurtoetajad:
Pollumajandus.ee toetajad:
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150