Eksperdid: kes toimetab kriisi järel Eesti põllul?

Raskused kohaliku tööjõu leidmisega pole probleemiks ainult Eestis, vaid põllumajandussektor on kogu maailmas muutumas välistööjõust sõltuvaks. Kui USAs on ligi 46% põllumajandustöötajatest välismaalased, siis Austraalias vähemalt kolmandik.

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse andmetel kasvas kolmandatest riikidest pärit põllumajandustöötajate osakaal vahemikus 2011-2017 4,3%-lt 6,5%-le. Kui aga need arvud võivad tunduda esmapilgul tagasihoidlikud, siis eelkõige seetõttu, et need ei võta arvesse Euroopa Liidu sisemist liikumist. Näiteks Suurbritannias on hinnanguliselt ligi 95% marjakorjajaid mõne muu riigi kodakondsusega, eelkõige Rumeeniast ja Bulgaariast.

Ärimudelite ajakohastamine

Välistööjõu osakaalu suurenemise taga põllumajanduses on mitmeid põhjuseid, kuid olulist rolli mängib ka kohalike töötajate leige huvi valdkonna vastu: valdav osa töökohti on hooajalised ning sissetulekud ebastabiilsed, paiknevad isoleeritud kohtades ning tihti on tegemist füüsiliselt raske tööga, mis pole paljudele sobiv ning leitakse muud alternatiivid.

Olukorraga toimetulekuks ajakohastatakse kõikjal ärimudeleid, et muuta end tööturul konkurentsivõimelisemaks ning vähendada tööjõuvajadust läbi tehnoloogilise innovatsiooni ning automatiseerimise, kuid väikese kasumimarginaaliga sektoris nagu põllumajandus võtavad taolised reformid aega. Seniks on aga ränne ainuke võimalus, mis tagab kiireloomulise toe.

Euroopas reguleerib hooajatöötajate rännet Euroopa Liidu hooajatöötajate direktiiv (2014/36/EU), mis on 2017 aastast kajastatud ka Eesti välismaalaste seaduses.

* Hooajast sõltuvate tegevusalade loetelu kehtestab iga liikmesriik ise. Eestis kuuluvad siia alla näiteks taime- ja loomakasvandus, jahindus, metsamajandus, kalapüük, jookide ja toiduainete tootmine ning serveerimine ja majutus.

* Lisaks piiritletud tegevusaladele ning perioodile, kohaldatakse hooajatöötajate rändele eritingimusi, nt tööandjatel on kohustus tagada hooajatöötajatele majutus ning hüvitis juhul, kui töösuhe lõpeb registreeritust varem ning tööandjast tulenevalt.

Kui suure põllumajandussektoriga Lääne-Euroopa riikidel, nagu Saksamaa, Hispaania kui ka Suurbritannia, on tänaseks pikaajaline kogemus hooajatöötajate värbamise ja riiki toomisega, siis Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on hakanud omale sobivaid skeeme arendama aga peaasjalikult viimasel kahel kümnendil. Kõige jõulisemalt on siinkohal esile kerkinud Poola.

Kui 2017. aastal saabus OECD riikidesse ligikaudu 796 600 hooajatöötajat, siis Poolasse jõudis neist ainuüksi 525 400.

Töö tehtud, minnakse koju

Hästi reguleeritud hooajatöötajate ränne suudab luua võimalusi kõikidele osalistele. Vastuvõtvatele riikidele (nt Eesti) pakub see leevendust tööjõukriisile. Samas ei pea päritoluriik muretsema väljarände pärast: inimesed käivad ära, kuid teenitud palk tuuakse tagasi kodumaale ning inimene ei jää kohalikule tööturule kadunuks. Võidab ka välismaalane, kuna kodumaal teenitav palk on üldjuhul väiksem hooajatööl teenitavast.

Samas võib hooajatööl olla aga ka pahupool. Haruldased pole kahjuks lood, kus hooajatöötaja leiab end Euroopas olukorrast, kus neil puuduvad (korrektsed) töölepingud, töötasusid ei maksta või need ei vasta kokkulepitule ning töösuhte katkemisel leiab välismaalane end tänavalt. Praeguse koroonakriisi ajal on tähelepanu alla sattunud üha enam ka turvaliste elamis- ja töötamistingimuste tagamine.

Näiteks suri aprillis saksa sparglifarmi ühiselamus Rumeenia päritolu Nicolae Bahan koroonaviiruse tulemusena, olles varasemalt kurtnud tööandjale sümptomite üle. Lähteriigid on üha enam pööramas tähelepanu oma kodanike olukorrale välisriikides, näiteks Ukrainas kehtestatud eriolukorra ajal teatas president Zelenskõi, et töötamise eesmärgil lubatakse Ukraina kodanikel riigist lahkuda ainult lepinguliselt tõendatava töösuhte korral.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.