Magistritöö eesmärk oli välja selgitada üleminekutoetuste mõju põllumajandusettevõtete sissetulekutele Eestis aastatel 2006–2018 ning hinnata kui suur osakaal põllumajandusettevõtteid ei kvalifitseeruks üleminekutoetuse saamisele. Lisaks sooviti saada teada üleminekutoetuste mõjust otsetoetuste jaotusele.
Töö eesmärgi saavutamiseks analüüsiti esmalt Põllumajandus Registrite ja Informatsiooni Ameti andmebaasist saadud iga Eesti põllumajandusettevõtete üksikuid andmeid aastatel 2006– 2018, kust võeti välja, kui suur osakaal põllumajandusettevõtteid vastab aastatel 2006–2008 kindlaksmääratud ühikutele ning kui suur osakaal saab üleminekutoetusi, kuid ei oma enam toetusõiguse aluseks olevaid ühikuid. Seejärel kasutati samu andmeid Gini koefitsientide leidmiseks, et saada teada, kuidas on üleminekutoetused ja otsetoetused jaotunud põllumajandusettevõtetele ning selle põhjal hinnati, kuidas üleminekutoetused on mõjutanud otsetoetuste jaotust. Lõpuks viidi läbi ökonomeetriline analüüs. Üleminekutoetuste mõju põllumajandusettevõtete sissetulekutele leidmiseks viidi läbi tasakaalustamata paneelandmete analüüs Eesti põllumajandusettevõtete kohta aastatel 2006–2018, mille andmed saadi Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasist. Analüüside tegemiseks kasutati Microsoft Office programmi Excel ja statistilise andmetöötluse vaba tarkvara R.
Käesolevas töös ei kvalifitseeru üleminekutoetustele need ettevõtted, mis saavad üleminekutoetusi minevikus määratud referentsandmete põhjal, kuid reaalselt ei oma enam
aastatel 2006-2008 toetusõiguse aluseks olnud ühikuid. Uurimistulemusel leiti, et üleminekutoetuste toetusõiguse aluseks olevatele ühikutele mittekvalifitseerumine on toetusliigiti erinev. 2018. aastal ei omanud ühtegi veist ning ei oleks pidanud kvalifitseeruma veise üleminekutoetuse saamisele 24,1% toetust saanud ettevõtetest. 2007. aastal pidi ute üleminekutoetuse saamiseks omama vähemalt 10 utte. Seega ute üleminekutoetust saanud ettevõtetest ei oleks kvalifitseerunud toetusele saamisele 2018. aastal 19,3% ettevõtetest, sest neil oli vähem kui kümme utte. Piimalehmadeta, kuid piima üleminekutoetust saanud ettevõtete osakaal oli 2018. aastal 34,4%. Põllumajanduskultuuri üleminekutoetustele kvalifitseerusid kõik toetust saanud ettevõtted. Seega esineb loomakasvatuse üleminekutoetuste saajate hulgas ettevõtteid, mis saavad toetust vananenud andmete põhjal ning toetusteks ettenähtud raha hajub ettevõtetele, millel seda abi tegelikult vaja ei läheks. Seega põllumajandusettevõtted, millel ei ole loomi või loomühikud, omavad põllumajandusmaad vähemalt üks hektar ning võib järeldada, et need ettevõtted on lõpetanud oma tegevuse loomakasvatuses, kuid jätkanud tegevust teraviljakasvatuses.
Lisaks tuli välja, et üleminekutoetusi saanud põllumajandusettevõtetest moodustavad suure osa need, millel on varasemalt kindlaksmääratud ühikutest suurem arv ühikuid. Seega need ettevõtted saavad küll üleminekutoetust, kuid väiksema mahu eest väiksema summa. Samuti on kogu aeg on suurenenud nende põllumajandusettevõtete arv, millel on olemas toetusõiguse aluseks olevad ühikuid, kuid ei ole üleminekutoetust saanud, sest nad ei taotlenud aastatel 2006– 2008 üleminekutoetusi. Seega on suurem osakaal neid ettevõtteid, mis saavad vähem toetust või ei saa üldse toetust, kui neid, mis ei kvalifitseeruks varem kindlaksmääratud ühikutele.
Gini koefitsientide analüüsist tuli välja, et üleminekutoetuste summad on põllumajandusettevõtete vahel ebavõrdselt jaotatud. Üldiselt on tootmisega seotud üleminekutoetused põllumajandusettevõtetel ühtlasemalt jaotatud, kui tootmisest lahtiseotud üleminekutoetused. Lisaks tuli välja, et otsetoetused ilma üleminekutoetusteta on võrdsemalt jaotatud, kui koos nendega. Seega kui üleminekutoetuste eesmärgiks on riikide vahelist otsetoetuste jaotuse ebavõrdsust vähendada, siis muudavad põllumajandusettevõtetele antavad üleminekutoetused riigisiseselt otsetoetuste jaotuse ebavõrdsemaks. Samuti tuli välja, et otsetoetused hektari kohta on jaotunud ühtlaselt, kuid kogusumma on ebavõrdselt. Järelikult esinevad üksikud suured ettevõtted, mis saavad suure osa otsetoetustest.
Uurimuses kasutati sissetuleku näitajana ettevõtjatulu. Läbi viidud ökonomeetriline analüüs näitas ettevõtjatulu ja üleminekutoetuste vahelist seost. Ökonomteerilises analüüsis hinnati
parameetreid kolme erineva mudeliga. Esimesest mudelist tuli välja, et üleminekutoetustel on positiivne seos põllumajandusettevõtete ettevõtjatuluga. Seega kui põllumajandusettevõte saab ühe euro üleminekutoetust, siis ettevõtjatulu kogusumma suureneb 2,34 eurot. Teises mudelis oli üleminekutoetustel hektari kohta negatiivne seos ettevõtjatuluga hektari kohta. Seega kui põllumajandusettevõtte saab ühe hektari kohta ühe euro üleminekutoetust, siis ettevõtjatulu ühe hektari kohta väheneb 3,86 euro võrra. Negatiivne seos võib tuleneda sellest, et üleminekutoetuste summad on kogu aeg vähenenud, aga samas on põllumajandusettevõtted maakasutust suurendanud ning kokkuvõttes on üleminekutoetused hektari kohta vähenenud. Samal ajal on ettevõtjatulu hektari kohta kogu aeg suurenenud ning seetõttu on ka nendevaheline seos negatiivne. Kolmandas mudelis oli sarnaselt esimesele mudelile üleminekutoetustel vara kohta positiivne seos ettevõtjatuluga vara kohta. Juhul kui üleminekutoetused vara kohta suurenevad 1 euro võrra, siis ettevõtjatulu varade kohta suureneb 4,71 eurot. Seega kinnitab ka see mudel, et üleminekutoetused mõjutavad põllumajandusettevõtete sissetulekut.