Koroonakriisis olid inimesed karantiinis, aga tõu- ja lihaloomad pääsesid ka üle riigipiiride liikuma

Põllumajandusloomade väljavedu kevadine eriolukord otseselt ei pärssinud, loomaveokid seisid küll piiridel ummikutes, ent jõudsid ikkagi sihtpunkti, aga ometi tuli lihatootjatel kolm kuud leppida 15–20% senisest madalama liha kokkuostuhinnaga.

Pull ETKÜ Raplamaal Keavas asuvas seemendusjaamas.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Kui elusloomade piiri taha müüki, nende väljaveoeelset karantiinis pidamist ja vedu ennast eriolukord eriti ei mõjutanud, peale selle, et loomaveokid mõnes piiripunktis ummikusse jäid, siis liha tellimused ja hind langesid küll, kuna söögikohad jäid kolme kuu jooksul nii meil kui mujal suletuiks. See aga mõjutas ennekõike liha müüki nii Eestisse kui välismaale.

Lisaks muidugi oli piiratud inimeste endi riigist riiki liikumine. Sest eriti tõuloomade, aga tegelikult ka nuumaloomade ostmise puhul on kombeks, et tellija need ka enne tehingu vormistamist kohapeal üle vaatab. Kuna tellija esindajad Eestisse ei pääsenud, jäi nii mõnigi tehing toimumata.

Üldiselt on müügiga sedasi, et sajaprotsendiliselt puhtatõulist looma on oluliselt lihtsam müüa kui ristandlooma. Viimased lähevad põhiliselt ainult nuumaloomaks ja sellel turul pole müüjal suurt midagi tingida. Eriti ei tule kõne alla ka nuumaloomade müügi n-ö paremate aegade ootuses kinni hoidmine, sest suuremad piiritagused nuumaloomade ostjad pakuvad head hinda kuni 300 kg ja ehk kuni 350 kg loomade eest, üle 400 kiloseid loomi on aga juba väga raske müüa. Tapaloomi klassides 600 ja enam kilo eriti ekspordiks ei saadetagi, need lähevad peamiselt meie enda lihatööstustesse.

Kuna lihaveised poegivad märtsis-aprillis, siis sügisel tahaks kasvataja neid noorloomi ära müüa, et ei peaks neid ületalve pidama, sest see nõuab päris suurt kulutust, kevadel müües aga saad põhimõtteliselt ikkagi sama hinna.

Turkmeenide esimene ost jäi ära

Selle näiteks toob Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) loomade impordi ja ekspordi valdkonna peaspetsialist Ilmar Kallas ühe kevadise loo. Vahetult enne koroonakriisi ja eriolukorra puhkemist käisid Eestis Türkmenistani esindajad ja valisid välja kolm koormat ehk 167 simmentali, aberdiin-anguse ja limusiini tõulooma. Seaduse kohaselt olid loomad märtsi algusest kenasti karantiinis, kuni 23. märtsil Türkmenistan ikkagi tühistas ostulitsentsi ja loomad jäid välja saatmata. Küll aga saatis ETKÜ juuli alguses partii tõuloomi Kasahstani ja ka Ilmar Kallas loodab, et tasapisi turg ja veosed ka selliste kaugete maade taha ikkagi taastuvad.

„Kui varem käisid loomade ostjad siin neid vaatamas, siis eriolukorra ajal hakati küsima palju pilte ja videoid. Nüüd, kui piirid jälle avanevad, saavad ka ostjad liikuma ja viimane koorem tõumullikaid, mis meil Leetu läks, sai ka eelnevalt ostja poolt üle vaadatud,” selgitab Ilmar Kallas. „Kasahstani turg tekkis paar aastat tagasi, seal soovitakse põhiliselt herefordi ja aberdiin-angust. Turkmeenid olid siin esimest korda. Aga väga aktiivsed on praegu usbekid, ostavad suhteliselt palju ja hea hinnaga.”

Põhjus, miks Kesk-Aasia riikides on suurenenud huvi lihaveiste kasvatamise, oma karjade loomise ja arendamise vastu on Kallase arvates selles, et seal makstakse lihatootjatele tõuloomade ostmiseks ilmselt riigi toetust, turg sellele lihale on aga valdavalt Hiinas.

Kallas märgib, et kuigi ametlikult on piiridel loomaveokitele avatud n-ö roheline koridor, siis nüüdse eriolukorra ajal juhtus ikka, et mõned veokid jäid füüsiliselt ummikusse pidama. Aga autodel on kaasas kuni 800 liitrit vett, loomade furgoonis on jootmissüsteem ning kui kõiki nõudeid järgida, siis puhtalt vedamise taha ükski loomamüügi tehing ei jäänud.

Kui tavaliselt on tõupulle müüdud kevadeti Maamessil korraldatud oksjonil, siis tänavu jäi ka Maamess ära ning selle tõttu kolisid ETKÜ ja Eesti Lihaveisekasvatajate Selts oksjoni internetti. 4. mail toimus veebioksjon, kus üks pullidest müüdi koguni Saksamaa suurimale veiste tõuaretusettevõttele Masterrind. Oksjoni kataloog ning tulemused on ETKÜ kodulehel praegu ka olemas.

„See oli eriolukorra ajal vaata et ainus variant, kuidas me saime tõupulle müüa,” nendib Kallas. „Nüüd loodame, et olud taastuvad. Nii on lootus, et Türgi hakkab jälle ostma, sest nad on saanud loa osta Euroopast 100 000 nuumalooma. Ma tean, et Türgi esindajad taotlevad praegu litsentse ning ostmine läheb lahti eeldatavasti augusti lõpus, võib-olla mõni alustab ka natuke varem. Aga seekord pidid nad maksma iga looma eest litsentsitasu – kui loomad jäävad ostmata, siis nad selle kaotavad. See litsentsitasu on 42–43 eurot looma kohta.”

Kallas ütleb, et ka turkmeenidest ostjad sooviksid uuesti meile tulla loomi valmima, aga millal see teoks võiks saada, ei tea praegu keegi.

Piiri taha on kasulikum müüa

Eestist eksporditakse tapaveiseid peamiselt Lätti, Leetu ja Poola, sest enamasti on seal hind veidi kõrgem kui Eestis. Tootjatel on kogemused, et sarnane loom hinnatakse ELi riikide hindamissüsteemi kasutades Eestis enamasti klass madalamaks kui lõunanaabrite tapamajades. Üks suurimaid eksporditurge meie lihaveisekasvatajate jaoks on Türgi, kuhu müüakse nuumloomi. Talvele vastu minnes on see alati üks parimaid turge, sest kuuekuuse looma eest saab enamasti müüki vääriva hinna. Mis tähendab seda, et pole mõtet kasvatada looma kauem, teha lisakulutusi ja siis saada aasta pärast ikka enam-vähem sama hind.

Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi tegevjuht Moonika Kuningas märgib, et lisaks on näiteks suuremates Poola tapamajades kasutusel masinhindamine, mis välistab inimfaktorist tuleneva subjektiivsuse. See kõik kokku on teinud tapaveiste ekspordi meie lihaveisekasvatajate jaoks kasumlikumaks kohalikele tapamajadele või tööstustele müümisest.

„Lihaveisekasvatajatel pole kunagi liiga hästi läinud – meie hind on umbes 20% madalam ülejäänud Euroopa hinnatasemest. Küll aga sooviks, et ka meie sektori puhul pööraks nii avalikkus kui riik rohkem tähelepanu kokkuostu- ja omahinna vahelistele kääridele,” kirjeldab Moonika Kuningas olukorda. „Loodetavasti müük varsti ikkagi taastub. Õnneks on vahel suvi ja karjatamisperiood, mil lihaveist nagunii palju ei realiseerita, sest 1. juunist 31. augustini kehtib loomade heaolu meetmest tulenev kohustuslik pidamisperiood,”

Suur osa kodumaal tarbitavast loomalihast müüakse HoReCa-sektorile ja just selles osas tekitas koroonakriis lihatootja jaoks raske olukorra – restoranid olid ju mitu kuud kinni. 2019. aasta sügisest pärineva statistika põhjal on veiseliha tarbimine Eestis tõusnud järjepidevalt viimase viie aasta jooksul ning praegu on kuuldavasti hoogustunud ka värske liha jaemüük, samuti otseturustuse osa, niipalju kui seda tehakse.

Küll aga on lihatootjad Moonika Kuninga sõnul kriisi ajal leidlikumaks muutunud. Nii elavnes e-kaubandus, koostööd tehakse taluliiduga, kus hiljuti pandi püsti e-poe platvorm, mille kaudu ka lihaveisekasvatajad saavad oma toodangut otse tarbijale pakkuda.

Otseturustusel on Moonika Kuninga hinnangul kitsaskohaks väheste teenuspakkujate hulk ja väga kõrge teenuse hind, mis ka vahendajateta, liha otse n-ö farmist toidulauale jõudmisel siiski hinna kõrgeks ajab. Ta leiab, et siin aitaksid mõistlikud, mitte üle vindi keeratud nõuded väiksemate tapapunktide rajamise jaoks, et vältida loomadel transpordistressi tekkimist ning sellest tulenevalt ka liha kvaliteedi langust.

„Praegu on aga tapmisele kehtestatud karmid reeglid ning tapamaja töös hoidmine on ülikulukas,” märgib Kuningas. „See loob suhteliselt nokk kinni-saba lahti olukorra, kus meie tarbija aina enam küsib kohalikku liha, kuid seda on raske kätte saada.”

Palju on loomakasvatajatele abiks tõuloomade, peamiselt emasloomade, eksport. Moonika Kuninga sõnul ületab teatud tõugude osas nõudlus pakkumise, sest Eestis on puhtatõuliste lihaveiste osakaal vaid 19–20% kogupopulatsioonist.

Kriis lõi veiseliha hinna alla

Võrumaal Rõuge vallas veisekasvatuse ja põllumajandusloomade kaubandusega tegusteva OÜ Baltic Vianco juhataja Janek Mustmaa sõnul tehnilise poole pealt eriolukord teab mis suurt rütmimuutust esile ei kutsunud. Küll aga hakkas aprilli alguses veiseliha hind kukkuma. Eelkõige sellepärast, et restoranides ja hotellides nappis külastajaid.

„Veiserümbast kallimad tükid lähevadki just toitlustusasutustele ja see turg sai küll hoobi ja see mõjutas ka üldist veiseliha hinda, sest kallim osa rümbast jäi normaalse hinnaga müümata,” iseloomustab Mustmaa. „Hind, mida loomakasvatajast talunik oli siiani harjunud saama, langes kusagil 10–20%. Aga see polnud siiski katastroofiline kukkumine. Inimesed hakkasid kodus rohkem süüa tegema ja värsket veiseliha osteti poest jällegi rohkem kui tavaliselt.”

Veiseliha hinnakujundus toimib nii, et noorloomade eest saab kõrgemat hinda. Noorloomade klass on fikseeritud vanusega ja kõik lihatootjad püüavad oma loomad realiseerida nii, et nad mahuksid just sellesse kõige parema hinna vanuseklassi. Kui vanus otseselt peale ei pressinud, oli Janek Mustmaa sõnul mõningase aja jooksul müüki n-ö kinni hoida ja samal ajal hinnas mitte kaotada. Samas ei osanud ju aprillikuu alguses keegi arvata, kui kaua kriis kesta võib, sestap olid sellised otsused ikkagi sensitiivsed ja nii tegigi igaüks otsuse oma sisetunde järgi.

Mustmaa kinnitab, et loomade transport otseselt seisma ei jäänud, küll tekkisid alguses, kui Poola piiril kontroll kehtestati, järjekorrad.

Loe lisaks

„See tegi logistikat keerulisemaks, aga sellist momenti ei tekkinud, et kaubaveod oleksid päris seisma pandud. Loomad liikusid regulaarselt ja pausi sellesse ei tekkinud,” kirjeldab Janek Mustmaa. „Samuti ei vähenenud oluliselt veiserümpade või lihaloomade tellimuste kogused, mingeid limiite euroliidu riigid peale ei pannud. Ent olukord muidugi veidi muutus – kadus ära kallimate tükkide turg, selle asemel aga kasvas hinnalt odavamate rümbaosade ostmine. Maht kokkuvõttes meie ettevõtte müügis ei vähenenud.”

Mustmaa räägib, et ainult Šveits, kus mõned majandusruumi seadusandlikud regulatsioonid erinevad üldiselt Euroopa Liidus kehtivatest, pani oma piiri importlihale aprilli algusest kuni 1. juunini kinni. Sedasi taheti kaitsta oma siseturu lihatootjaid.

„Aga nüüd on ka see turg meile jälle lahti, kusjuures selle kahe kuuga jõudis Šveitsis tekkida paras veiseliha puudus, nii et praegu läheb seal meie müük vanamoodi edasi,” räägib Mustmaa. „Midagi kardinaalselt halvasti ei läinud, küll tundis loomakasvataja teatud hindade langust. Praegu on Šveitsi minevate kvaliteettükkide hind jällegi kriisieelsel tasemel, problemaatiline on rümbast Eesti turule jäävate lõigete realiseerimine. Kui eksport on taasumas, siis Eesti turg tuleb aeglasemalt järele, sest meie inimeste seas pole ikkagi veel veiseliha söömise tavad juurdunud. Ja põhjus number kaks on meie tarbija hinnatundlikkus.”

Ain Alvela, põllumajandus.ee kaasautor

Jaga lugu:
Seotud lood

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150