Autor: Ene Kärner • 29. juuli 2020

Strateegiates esitatud peamiste eesmärkide hulgas on üks, mis mulle selgelt silma paistab: 10% põllumajandusmaast tootmisest välja jätta on põhimõte, mis läheb vastuollu kõige sellega, mida mina ja mu kaaspõllumehed teevad ja mille eest seisavad.

Põllumaast tasuta loobumine on vastuolus strateegia eesmärkidega

Idee, et ma ei kasutaks osa oma põllumaast ilma rahalise hüvitiseta, tundub pärit olevat väljastpoolt meie maailma. Kujutage ette, et ostate korteri, mille väärtusest 10% võtab omale keegi kolmas osapool ... Mida te sellest arvate? Kas sooviksite tehingule registreeruda? Ma ei arva nii ja kardan, et need tuhanded noored põllumehed, kes on valmis meilt põlvkondade uuendamise tarvis tegevuse üle võtma, seda ka ei arva. Kas see tähendaks pikalt tegutsenud loomakasvataja jaoks nagu mina, et pean osast maast ja loomasöödast loobuma, mis muudaks mind sõltuvaks välistest söödaallikatest, sealhulgas importsöödast? Kas see ei ole vastuolus nendes strateegiates nimetatud kesksete eesmärkidega?

Üldisemalt rääkides, ei saa ma aru keskkonnakaitselisest huvist sellise ettepaneku taga. Oleme juba näinud, et alad, kus on põllumajandustootmisest loobutud, on asendunud harimata maaga, metsatulekahjudega suvel ja maalihetega talvel. Kui põllumajandus maalt kaob, on valitsused kiired kaebama ja põllumajandustegevuse väärtust tunnistama ... Kuid sageli on kahjuks juba liiga hilja!

Toiduga kindlustatus ei ole iseenesestmõistetav

Kui tahame pestitsiidide kasutamist vähendada 50% (mis tähendab väiksemat saaki), suurendada mahetootmise osakaalu 25% -ni (tulemuseks on madalam saagikus) ja lisaks ka 10% põllumajandusmaast tootmisest välja jätta, siis kuidas kavatseme tagada suureneva elanikkonna toiduga kindlustatuse? Covid 19 puhangu üks õppetundidest peaks olema, et toiduga kindlustatust ei tohi iialgi võtta iseenesestmõistetavana. Kuidas need eesmärgid aitavad selle lahendamisele kaasa nii, et toidu hind säilib mõistlikul tasemel? Miks põllumajandustootjad paistavad olevat ainsad, kes Brüsselis selle pärast muretsevad?

Tootmise 1%-line vähenemine EL-s tähendab 1 miljonit ha suuremat põllumaad kolmandates riikides

Et toita 9,8 miljardit inimest 2050. aastaks, peaksime põllumajandustootmist suurendama 70%. Arvesse ei võeta, et aastaks 2030 kaotame linnastumise tõttu 4 miljonit hektarit põllumaad ning arvatakse, et lisaks loobutakse veel 11% maast, sest põllumajandustootjad lõpetavad tegevuse. Seda arvestades ei näe ma, kuidas ELil on võimalik vältida impordi suurendamist kolmandatest riikidest, kus pole EL-ga sarnaseid toiduohutuse, loomatervise ja keskkonnastandardeid. Kui need standardid ja bioloogiline mitmekesisus on ELile nii oluline, peaksime neid nõudma ka riikides, kust toitu impordime. Ärgem unustagem ka, et kui vähendame EL-i tootmist 1%, siis see tähendaks põllumaa suurenemist kolmandates riikides 1 miljoni hektari võrra koos koheselt suureneva metsade raadamisega. See oleks tõepoolest kurb tulemus elurikkuse strateegia rakendamisel, kui viiksime oma põllumajanduse allhanke korras nendesse riikidesse. Samas loome topelt standardeid selleks, mida nõuame oma põllumeestelt ja mis on lubatud meie kolleegidele kolmandates riikides.

Eesmärk ise on samuti küsitav. Mille alusel on 10% maa tootmisest välja jätmine ette nähtud, kuidas seda kontrollitakse ja kuidas käsitletakse liikmesriikide erinevat olukorda? Statistika näitab, et andmed on ebapiisavad igasuguse võrdluse tegemiseks. ÜPP pärast aastat 2020 ettepanekule eelnenud mõjuhinnangus öeldakse, et erinevate maastikuelementide praegune osakaal on umbes 4%. Kuid see arv pärineb 2013. aasta hindamisest ja liikmesriikide makseasutuste andmete võrdlus näitab tõsiseid lahknevusi. Kõik viib tõsiasjani, et liikmesriigid peavad rakendamist kohandama riiklikul tasandil geograafiliste parameetritega ja eesmärgi saavutamisel tehtavaid edusamme tuleks pidevalt jälgida. Farmi tasandil ma ei näe, kuidas seda saaks lihtsal viisil rakendada.

Peame arvestama, et „Talust toidulauani“ ja elurikkuse strateegiad ei sisalda ühtegi rahalist hüvitist põllumajandustootjatele, kes lihtsalt osa oma maast tootmisest kõrvale jätavad. Paljud põllumajandustootjad näevad vaeva, et hoida nina vee peal; kas oleks alust arvata, et see uus ettekirjutus võetakse kohapeal vaimustusega vastu? Kas peame komisjoni veenma, et iga strateegiat saab rakendada ainult siis, kui need, kes peaksid sellesse kõige rohkem panustama, aktsepteerivad ja toetavad seda?

Kuidas aidata tootjatel keskkonnaeesmärke saavutada?

Põllumajandustootjad elavad maal, keskkonnas, mida nad ise säilitavad ja täiustavad. Mida saaksime tegelikult teha, et aidata põllumajandustootjaid selle eesmärgi saavutamisel ja mitmekesiseid maastikuelemente rakendada? On mõned lihtsad meetmed, mida tahaksin sellega seoses mainida.

Esiteks: turule orienteeritus ja konkurentsivõime on endiselt EL-s peamised eesmärgid, siis tuleks maastikuelementide kasutamist kõigis liikmesriikides rahaliselt toetada. Mõte, et põllumehed jätaksid lihtsalt osa oma maast tootmisest välja, ei tööta. Toetust võiks anda ÜPP kaudu kas I samba ökoskeemide abil või II samba keskkonna- ja kliimameetmetes (KSM) ambitsioonikamate lahenduste leidmiseks. See tähendab aga, et mõlemad sambad peaksid olema piisavalt rahastatud ja neid ei tohiks kärpida. Toetuste puhul oleksid eelistatud mitmeaastased tegevused ning kohustuste võtmist tuleb stimuleerida. Mõjuhinnang ÜPP rakendamise tulemustest looduslikele elupaikadele, maastikele ja elurikkusele näitas selgelt keskkonnameetmete tähtsust ja edu kogu ÜPP rakendamise ajal. Kuid praegune lähenemisviis, kus põllumehed teeksid ainult kulutusi ja tulu jääb saamata, ei ole piisav. Kui tahame toetada mitmekesise maastiku olemasolu, on hästi rahastatud ja korraliku eelarvega ÜPP selle saavutamiseks parim vahend.

Teiseks: laiendatud loetelu maastikuelementidest, mis oleksid ühtlustatud ja abikõlbulikud kõikides ELi liikmesriikides. Raske on aru saada, miks teatud tüüpi maastikud on ühes liikmesriigis abikõlblikud ja teises mitte ning see tekitab ebavõrdsust. Sobivate maastikuelementide loetelu vastavalt olemasolevatele õigusaktidele peaks looma aluse õiglasele lähenemisele Euroopa tasemel. Tähtis on kaasata ka tootmise elemendid, sest mõnel juhul toob tootmine rohkem keskkonnale kasu kui maa sööti jätmine. Eriti tähtis on see loomasööda puhul – hiljutistel põuastel suvedel nägime, et loomakasvatajad olid hädas sööda kättesaadavusega. Kui neil on vaja äärmuslikel juhtudel kasutada heina niitmist keskkonnanõuete tõttu tootmisest välja jäetud maalt, siis ei tohiks seda takistada. Arvesse tuleb võtta ka põllukultuuridega külgnevaid alasid; paljudel juhtudel on piirialad kahe külgneva maakasutustüübi vahel suure elurikkusega alad ja seetõttu ei tohiks neid tähelepanuta jätta.

Kolmandaks: nende maastikuelementide kontrollimine peab olema lihtsaim võimalik, et mitte suurendada põllumajandustootjate halduskoormust. Sealjuures peaksime tagama, et maastikuelemendid on osa abikõlblikest hektaritest, et tootjad saaksid otsetoetusi ka nende maade eest. See kaotaks vajaduse need maalapid toetustaotlustes eraldi välja tuua, mis praegu on koormav, piiratud mõjuga tava. Samuti võimaldaks see tootjatel nende nõuete rakendamisel olla paindlikum ja muuta nende asukohta vastavalt oludele, mida põllumajandustegevus nõuab.

Neljandaks: kõige tähtsam, maastikuelementide lisamine peaks olema vabatahtlik. Kipume unustama, et põllumehed on tegelikult ainsad, kes elavad maastikul ja hoolitsevad selle eest. Kui tahame suurendada maastikuelementide hulka, peaksime keskenduma neile põllumajandustootjatele, kes tegelikult tahavad neid rakendada, selle asemel, et neile uute kohustusi seada. Sellepärast tuleks maastikuelementide kasutamist edendada eelkõige ökoskeemide ja KSMi kaudu.

Tuleks meeles pidada veel mõnda asja. Maastikuelementide eest tuleb hästi hoolitseda ja välja arendada selleks sihipärane stimuleeritud haldamine. ÜPP II samba skeemid paistavad selleks hästi sobivat. Arvestades, et suur osa põllumajandusmaast lähitulevikus hüljatakse, peaksime keskenduma sellele, et see hüljatud maa uuesti tähelepanu alla tuua ning uued maastikuelemendid tuleks luua just sinna. Vaja on korralikku nõuandesüsteemi, mis aitaks põllumajandustootjatel maastikuelemente planeerida ja rakendada, samuti tutvustaks nende võimalikku lühi- ja pikaajalist kasu ning toetusi. Teame juba kogemustest, et koostööl põhinev lähenemine aitab maastike väärtust eksponentsiaalselt tõsta. Seetõttu peaksime toetama tootjaid, kes soovivad ühiselt tegutseda. Maastikuelementide kestlik hooldamine pikas perspektiivis on edu võti.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et maastikuelemendid on väärtuslikud ja ammu välja kujunenud osa ELi põllumajandustavadest ja maastikest. Need on lindude ja putukate elupaikadeks, ennetavad mulla erosiooni ja toitainete kadu, seovad süsinikku, leevendavad kliimamuutust, pakuvad varju põllumajandusloomadele ja tagavad paljusid teisi väärtuslikke ökosüsteemiteenuseid. Need kannavad endas piirkonna identiteeti ning lisavad väärtust ELi põllumajandusele. Siiski, maastikuelementide kaitsmise ja säilitamise ning kaasaegse konkurentsivõimelise põllumajanduse eesmärgid võivad olla omavahel konfliktis. Peame kombineerima need lähenemised kahetise teostuse kontseptsiooniga – keskkonnakaitseline ja majanduslik, sest kui põllumehed ei teeni sissetulekut, ei saavutata mingit kestlikkust. On parem, kui põllumehed (nagu mina) soovivad rakendada keskkonnasõbralikke praktikaid vabatahtlikult, suudavad majanduslikult seda teha ning saavad selle eest tasutud, kui et suruda neile peale põhjendamatuid eesmärke Euroopa tasandil. Eesmärk ei ole lahendus!

Henri Brichart, Copa ja FNSEA asepresident, Prantsuse piimatootja